Raport Euroopa Ajaloo Maja arutelu „Euroopa kolonialism kui minevikuasi“ kohta

Ajalugu, mida ei ole veel näha

Arutelu algas väitega, et koloniaalminevikku tuleks mõista ühise ajaloona. Valika Smeulders selgitas, et Madalmaades on koloniaalpärand puudunud ja sellest keeldutud. Madalmaade Kariibi mere piirkonnas ei saa seda siiski eirata. „Kariibi mere piirkonnas ei ole teil valikut. See on ühine pärand. Te ei saa sellest tegelikult põgeneda,“ väitis ajaloolane. Selle põhjuseks on asjaolu, et koloniaalpärand on suuresti seotud sellise narratiivi loomisega, milles on juurdunud tänapäeva paljurahvuseline ühiskond. Selle pärandi nähtavaks tegemine Euroopa riikides, näiteks Madalmaades, nõuab siiski palju tööd ja seetõttu on see arutelu nii polariseerunud.

Vähene teadlikkus koloniaalpärandist Euroopas on osaliselt seletatav asjaoluga, et pikka aega oli koloniaalajaloos peamiselt majanduslik ja poliitiline ajalugu. Küsides näiteks, kui suur osa riigi SKPst pärineb tema ülemereterritooriumidelt, keskendusid Euroopa ajaloolased end iseendale. Kuid 20 aastat on koloniaalajaloo sotsiaalsed ja kultuurilised aspektid hakanud rohkem tähelepanu pälvima, mis aitas kaasa koloniseerunud inimeste kogemuste taastamisele.

Kuigi kolonialismi ajaloos on pikka aega domineerinud ka sõjalised valandid ning poliitilised ja diplomaatilised küsimused, rõhutas Amandine Lauro huvitavalt, et nendes narratiivides on domineerivad osalejad alati mehed. Ta mainis, et praegu on olemas Belgia ja Prantsusmaa postkoloniaalaktivistide liikumised, mida juhivad naised, kes tõstatavad tänapäevase soo ja rassi väljenduse küsimuse ning kuidas seda jälgida koloniaalajast. „On selge, et kõik need soo ja seksuaalsuse küsimused on endiselt väga aktuaalsed, eelkõige seetõttu, et neid on kasutatud kahes peamises mõtteviisis ja koloniaalprojektide põhjendamisel, nimelt nn tsivilisatsioonimissiooni määratlemisel ning rassiliste kategooriate ja hierarhia määratlemisel. Kõiki neid küsimusi kasutati selgelt põlisrahvaste nn mahajäämuse kinnitamiseks ning need on üles ehitatud kui pöördumatud erinevused meie ja nende vahel. See oli tõrjutuse alus.“ Kuigi kolonialismi mõju soole ja seksuaalsusele jõuab aeglaselt avalikku sfääri ja peavoolumeediasse, märkis Lauro, et seda käsitletakse harva institutsioonilisel tasandil. 

Koloniaalpärandi tähtsus Euroopa kultuuris

Smeuldersi sõnul on muuseumide vahel erinevusi selles, kuidas nad tegelevad koloniaalpärandi integreerimisega. Antropoloogiamuuseumid on omaks võtnud „kuna need on muuseumid, mis on alati esitanud narratiivi „Muu“ kohta... Samuti tegelevad sellega üsna kiiresti kaasaegsed kunstimuuseumid, sest neid on lihtne tuua kaasaegseid kunstnikke ja anda neile sõna. Te ei pea muutma oma haridust ega oma viisi seda näha.“ Lõpuks on ajaloolised muuseumid need, kellel on koloniaalpärandiga kõige rohkem raskusi, sest „nad tegelevad selle kindla narratiiviga, mida on tõepoolest raske muuta“.

Külalisesinejad arutasid, kuidas Euroopa Ajaloo Maja käsitleb Euroopa kolonialismi. Püsinäitusel läbivad külastajad galerii, kus 19. sajandil tutvustatakse Euroopa tööstuslikku ja tehnilist arengut paralleelselt koloniaalvalitsuse loomisega ülemereterritooriumidel, inimeste ja ressursside ekspluateerimisega ning rassiteooriate arendamisega, mis annavad tunnustust imperialistlikule ideoloogiale. Lauro jaoks on oluline, et „koloniaalajalooga seotud elemente ei asetata mingisse nurka, vaid need olid kesksel kohal.“ Ta viitas eelkõige Euroopa pärandi tutvustamisele, kus orjust ja kolonialismi esineb 14 tunnuse hulgas, mida tõsteti esile kui Euroopa kultuuri põhielemente. Lisaks märkis Jakob Vogel, et Euroopa Ajaloo Maja võtab vastu Euroopa imperialismi piiratud määratluse. Kuna muuseumi narratiiv algab 19. sajandil, ei hõlma see esimesi Hispaania ja Portugali koloniaalettevõtmisi. Ta selgitas, et tuleb meeles pidada, et „tegelikult kujundati palju stereotüüpe Euroopa-välise „muu“ kohta juba enne 19. sajandit“.

Dekoloniseerimise ajalugu on samuti oluline, et mõista koloniaalstereotüüpide püsimist. Nagu Vogel märkis, ilmusid iseseisvusjärgsel perioodil uued kolonialismi teemalised arutelud, milles valitses endiselt iidne suundumus. „Vt näiteks Babari lugu. See on suurepärane raamat, aga ka koloniaallugu, mis kujutab tsiviliseerunud elevante. Me peaksime meeles pidama, kui püsiv ja oluline on see pärand meie kultuuris.“ Nende probleemide lahendamine on väga oluline hariduskontekstis ja kooliprogrammides. Kuigi Aafrika ajaloo ja kolonialismi kohta tehakse üha rohkem uuringuid, tunnistasid ajaloolased üldist vastumeelsust integreerida see teema Euroopa ajaloo õpetamisse. Lauro väitis, et kolonialism tuleks lisada peamistesse ajaloolistesse sündmustesse, nagu kaks maailmasõda, valgustus, tööstusrevolutsiooni ajalugu või kapitalismi ajalugu.

Diasporaa roll

Koloniaalpärandi üks oluline osa on selle roll diasporaa identiteedi loomisel. Kui Kariibi mere elanikud Madalmaadesse saabusid, selgitas Smeulders, et „nad kogesid mitte ainult ühise ajaloo eitamist, vaid ka nende identiteedi eitamist Madalmaade kuninga osana.“ Täna juhivad paljusid kohalikke algatusi, mis käsitlevad koloniaalajaloo tunnustamist Euroopas, diasporaa liikmed. Selliste projektide puhul, mis on levinud endistes kolooniates, kasutatakse üldiselt huvitavat alt-üles lähenemisviisi. Hea näide on liikumine „Rhodes Must Fall“ Lõuna-Aafrikas, mille lõid õpilased, kes võitlesid haridussüsteemi dekoloniseerimise eest.

Smeulders tegeleb praegu eelseisva orjuse ja Madalmaade näitusega Rijksmuseumis. Ta ütles, et selliseid projekte on raske saavutada, kuna Kariibi mere piirkonnas on raske leida ajaloolisi vastupanu ja surmanuhtluse kaotamisega seotud esemeid. Erinevalt Ühendkuningriigist ja Prantsusmaalt, kus on palju suuremad kollektsioonid, mis sisaldavad orjust kujutavaid kunstiteoseid, ei olnud sellist esindatust Madalmaades olemas. Selle tulemusena näeb riik end endiselt väikese, süütu ja mingil määral salliva riigina. „Kui teil ei ole eset, on keerulisem luua kaasavat narratiivi. On raske rääkida sellest, mida inimesed eitavad.“

Vastupanuteema

Lauro sõnul on Belgia suhe koloniaalajalooga paradoksaalne. Ühest küljest on Belgia kolonialismi kõige rohkem kritiseeritud Leopoldi režiimi varase koloniaalperioodi massilise vägivalla ja dekoloniseerimisprotsessi käigus toime pandud kuritegude tõttu. Teisest küljest on Belgia koloniaalajaloo osas üks kõige kriitilisemaid Euroopa riike. „Sageli on öeldud, et 60ndatel, 70ndatel ja 80ndatel aastatel koges Belgia koloniaalamneesi, kuid ma arvan, et see on pigem mittekuulamise ja vaigistamise probleem.“ 

„Mustade nägude“ tava Belgias, mis on viimasel ajal rahvusvaheliselt palju tähelepanu pälvinud, näitab, et „Belgia seisab silmitsi poliitilise probleemiga, mis on seotud rassilise diskrimineerimise ja koloniaalvägivalla eitamisega“, selgitas Lauro. Kuna Belgia koloniaalajalugu õpetatakse koolis väga vähe, seisavad mustanahalised inimesed silmitsi rassilise diskrimineerimise ja koloniaalajaloo kontekstiga. 

Tänapäeva Euroopas on poliitiline vajadus võidelda koloniaalajaloo vägivalla ja koloniaalvalitsusega seotud sotsiaalse ekspluateerimise vastu. Vogel on seisukohal,et „üks põhjus, miks neid küsimusi on raske lahendada, on see, et koloniaalnalgia on endiselt märkimisväärne. Mõelge nende koloniaallinnade arvule, mis muutusid maailmapärandi paikadeks kogu maailmas. Võõrasti integreerisid kohalikud elanikud selle koloniaalajaloo oma identiteedi hulka. Ajalugu, kui need on tõeliselt keerulised,“ märkis ta ka seda, et Briti Ühendkuningriigi koloniaalnostalgia on teatavas eliidis väga levinud. Idee, et eurooplased tõid moderniseerimise ülejäänud maailma, moodustab jätkuvalt ühise arusaama. Neid juba koloniaalajal münditud narratiive on raske kustutada.

Arutelu näitas, miks on väga oluline, et Euroopa tegeleks selle keerulise minevikuga, ning et me peaksime võitlema nende narratiividega, mis säilitavad romantiseeriva kolonialismi ja esitlevad seda kui midagi, mis ei olnud nii kahjulik ja millel olid positiivsed küljed. Koloniaalpärandi tunnustamine meie kaasaegsetes ühiskondades on oluline samm Euroopa hoiakute dekoloniseerimise pikaajalises protsessis.