Projekt „Remember. 23. august“ eesmärk on tuua üksikute lugude kaudu esile totalitaarsete režiimide ohvrite mälestused. Sellel on viis filmi ja viis elulugu eri riikidest pärit erineva taustaga inimeste kohta. Projekti korraldab Euroopa mälu ja solidaarsuse võrgustik koostöös Poola instituudiga Brüsselis, Tšehhi keskusega Brüssel, Balassi instituudiga Brüsselis ja Euroopa Ajaloo Majaga.
23. augustil, Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeval tähistati totalitaarsete režiimide ohvrite Euroopa mälestamise päeva. Samal päeval 1939. aastal avas Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaheline leping värava Teisele maailmasõjale ja igasugusele totalitaarsele vägivallale: alates sunniviisilisest rändest, orjatööst ja sõjakuritegudest kuni genotsiidini, sealhulgas maailma ajaloos enneolematu sündmus – holokaust.
23. augustil mälestatakse miljoneid totalitaarsete režiimide ohvriks langenud inimesi, sealhulgas natside koonduslaagrite, surmalaagrite, Nõukogude Liidu vangide ja stalinistlike vanglate vange. Mälestades natsismi, stalinismi ja kõigi teiste totalitaarsete ideoloogiate ohvreid, püüame ohvreid kujutada mitte anonüümsete kollektiividena, vaid omaette lugude ja saatustega inimestena.
Videoülesvõte: https://youtu.be/Ncou5M6uqVw
Kazimierz Moczarski sündis 1907. aastal Varssavis. Ta lõpetas 1932. aastal Varssavi ülikooli õigusteaduse kraadi, olles läbinud sõjaväeteenistuse. Pärast ülikooli ajakirjanduskoolis õpingute jätkamist läks Moczarski Pariisi, et õppida rahvusvahelist õigust Institut des Hautes Études Internationales’is kaheks aastaks. Hiljem töötas ta sotsiaalministeeriumis, tegeledes töötingimusi käsitlevate õigusaktidega.
Saksa okupatsiooni ajal oli Moczarski koduarmee aktiivne liige, töötades Vastupanuvõime uurimisosakonna juhatajana teabebüroos ja Propagandas. Üks tema korraldatud meetmetest oli 1944. aasta juunis ühest relvastatud haiglast kümne vangi ülevõtmine. Varssavi ülestõusu ajal vastutas ta oma neljast raadiojaamast ühe eest ning sai Wiadomości Powstańcze (mässulisteuudiste – ülestõusu päevalehe) toimetajaks. Sel ajal sai ta oma tegevuse eest kuldse teeneteristi. Pärast Varssavi täielikku hävitamist sakslaste poolt aktiveeris Moczarski taas koduarmee teabe- ja propagandakeskused Krakówis ja Częstochowas.
Aasta augustis vahistasid uued kommunistlikud ametivõimud Moczarski, käivitades kampaania, mille eesmärk oli kaotada igasugune võimalik opositsioon. 1946. aastal mõisteti Moczarskile kümneaastane vanglakaristus, mida hiljem vähendati viie aastani. 1949. aastal alustati Stalinismi kõrgusel Moczarski vastu uut ülekuulamisvooru ja 1952. aastal mõisteti ta lõpuks surma. Kohtule saadetud kirjas loetleb Moczarski 49 tema vastu kasutatud piinamisviisi. Tema kinnipidamine SS-i Saksa komandöri Jürgen Stroopiga oli sel perioodil üks meetoditest, mida kasutasid tema rõhujad, kes püüdsid tema tahet murda. Kontsessioone läbiviijaga vestlustes mainib Moczarski Stroopi kõndimisi, koduseid pakke, isiklikku raamatukogu ning õigust võtta vastu ja saata kirju, talle ei anta kõiki privileege. Pärast Stalini surma 1953. aastal muudeti Moczarski karistus eluaegseks vangistuseks, kuid teda ei teavitatud sellest veel kaheks ja pooleks aastaks.
1956. aasta aprillis vabastati Moczarski pärast üksteist aastat vangistust ja vabastati ta kuus kuud hiljem. Pärast vabastamist töötas Moczarski palju aastaid ajakirjanikuna. Samuti kasutas ta vaba vabaduse piire, et võidelda mitmesuguste sotsiaalsete põhjuste vastu. 1968. aastal võeti ta töölt ära, kui ta rääkis oma juudi kolleegidega ajal, mil kommunistlik partei korraldas antisemiitlikke tühjendamisi.
Kazimierz Moczarski suri 1975. aastal.
Kuulus Poola luuletaja Zbigniew Herbert pühendas oma luuletuse „Co widziałem“ (mida ma nägin) Kazimierz Moczarskile. (Kazimierzi ja Zofia Moczarski sihtasutuse kaudu)
Videoülesvõte: https://youtu.be/D8qlbH84ohE
Milada Horáková sündis 1901. aastal Prahas. Tema isale kuulus pliiatsitehas. Ta läks esimese maailmasõja ajal Prahas keskkooli ja alustas seejärel õpinguid Charles Ülikooli õigusteaduskonnas täpselt kolm aastat pärast Tšehhoslovakkia Vabariigi sündi. Ta lõpetas 1926. aastal Praha linnavolikogu sotsiaalhoolekande osakonna direktori. Samal aastal ühines ta tsentraalse vasakpoolse Tšehhoslovakkia Rahvusliku Sotsialistliku Parteiga. Sellest ajast alates on ta olnud ka noorte ja naiste õigustega tegelevate eri rühmade aktiivne liige.
Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist 1939. aastal ühinesid vastupanuliikumisega Milada Horáková ja tema abikaasa Bohuslav Horák ning mõlemad vahistati 1940. aastal Gestapo poolt. Horáková vangistati Gestapo vanglates Pankráci ja Little Fortress Terezíni vanglates. 1944. aastal mõisteti talle kaheksa-aastane vanglakaristus. Seejärel saadeti ta Müncheni lähedal asuvasse Ainachi koonduslaagrisse, mille liitlasväed 1945. aasta mais vabastasid, seejärel naasis ta viivitamata Prahasse.
Horáková ühines uuesti Rahvusliku Sotsialistliku Parteiga ja sai parlamendiliikmeks kuni kommunistliku võimu ülevõtmiseni 1948. aasta veebruaris, mil ta ametist lahkus. Varsti osales ta koos rahvusliku Sotsialistliku Partei teiste endiste liikmetega demokraatia taastamise püüdlustes.
Kommunistlik salapolitsei vahistas Milada Horáková 1949. aasta septembris koos paljude teiste mittekommunistlike erakondade endiste liikmetega ning kahe Nõukogude Liidu nõustaja abiga, kes valmistasid ette nende vastu algatatud kohtuasja. Kuigi ta oli sunnitud tunnistama mõned väidetavad kuriteod, püüdis ta end ja kaaskostjaid kohtumenetluse ajal julgelt kaitsta. 31. mail 1950 algas kohtumenetlus Milada Horáková ja kaheteistkümne teise isiku üle. Tegemist oli näituskohtuprotsessiga, mille aluseks olid Nõukogude Liidud, mis toimusid 1930. aastatel Stalini tühjendamise ajal. 8. juunil 1950 mõisteti Horákovále ja tema kolmele kaaskostjale surmanuhtlus. Hoolimata sellistest inimestest nagu Winston Churchill ja Albert Einstein kutsus üles armuandma, kinnitas Tšehhoslovakkia president Klement Gottwald nende karistused.
Oma viimases kirjas 16-aastasele tütrele enne hukkamist kirjutas ta: „Kui te mõistate, et midagi on õiglane ja tõene, siis olge sama resoluutne, et selle eest suri.“ 27. juuni 1950. aasta hommikul hukati Milada Horáková rippumisega. Järgnevatel sama mudelil põhinevatel kohtuprotsessidel mõisteti kogu riigis süüdi rohkem kui kuussada inimest, sealhulgas kümme inimest, kellele mõisteti surmanuhtlus.
Praha kevade ajal 1968. aastal vabastati ta ja tema kaaskostjad. Varssavi pakti 1968. aasta augusti sissetungi tõttu ei olnud vabastusprotsess lõpule viidud. Aasta pärast 1989. aasta Velveti revolutsiooni vabastati Milada Horáková süüdistusest. 1991. aastal sai ta postuumselt presidendi Václav Haveli esimese klassi T. G. Masaryki ordeni. (Tšehhi raadio kaudu)
Videoülesvõte: https://youtu.be/OA7WBoiW1Eg
Kuigi Péter Mansfeld oli endiselt laps, osales ta 1956. aastal Budapestis toimunud Ungari revolutsioonis. Ta ühines Budas Széna väljakul asuva János Szabó mässulise üksusega, mis on üks mässulise rahvuskaardi kõige tugevamaid vastupanupunkte. Ta tegutses erinevate mässuliste üksuste vahel, vees infolehti, granaadid ja relvi ning tarnis Margareti haiglast uimasteid.
Kommunistide üha sagenevad repressioonid ja terrorid 1956. aasta detsembris ja 1957. aasta jaanuaris tõid kaasa Ungari mässuliste massilise hukkamise ning väljasaatmise laagritesse ja vanglatesse. Repressioonid mõjutasid ka Széna väljakul Mansfeldile teadaolevaid mässulisi, kellest paljud olid paljastatud. Varsti pärast seda vahistati Mansfeld. Mansfeld kavatses end jõuga vanglast vabastada ning revolutsiooni taaselustada. Ta moodustas rühmituse, mis korraldas 1958. aastal mitmesuguseid kampaaniaid, muu hulgas röövis ja desarmeeris Austria saatkonna piirkonnas patrullinud relvarühmitust.
1958. aasta veebruaris vahistati Mansfeld koos nelja krahvkonnaga. Vanglatingimused osutusid erakordselt keeruliseks. Poisid küsitleti öösel ja neid hoiti väikestes pimedates rakkudes. Péter säilitas siiski julguse ja tugeva vaimu. Prokurör nimetas poisi „klassijälgijaks“ ja revolutsioonivastaseks ning nõudis maksimaalset karistust.
21. novembril 1958 mõisteti Mansfeldile eluaegne vanglakaristus. Budapesti rahvakohus suurendas 19. märtsil 1959 karistust. Karistuseks oli surmanuhtlus. Péter Mansfeld müüdi 21. märtsi hommikul peaaegu 18-aastaselt.
Videoülesvõte: https://youtu.be/yeeFO0Ywd1w
Mala (Mally) Zimetbaum sündis 1918. aastal Brzeskis (Poola). Aastate lõpus immigreerus ta koos oma perekonnaga Antwerpenisse (Belgia). 1942. aasta septembris vahistati ta Antwerpeni keskjaamas toimunud juutide ümardamise ajal. Neli päeva hiljem viibis ta veokis Auschwitzi koonduslaagrisse, mis saabus sinna 17. septembril. Sissepääsuplatsil toimunud valikumenetluse käigus saadeti ta Birkenau laagrisse, kus ta sai numbri 19880. Kuna ta oskas mitut keelt, võeti ta naislaagrisse tõlgi ja kullerina.
1940. aasta kevadel vahistati Poola intelligentsusele suunatud kampaania „AB“ käigus Edward (EDEK) Galiński rühmast keskkooliõpilaste hulgast. 14. juunil 1940 viidi ta Poola poliitvangide esimese veo käigus Auschwitzi. Registreerimisprotsessi käigus sai ta numbri 531. Laagris töötas ta muu hulgas rauatehastes ja ehitajate meeskonnas, kõigepealt kodulaagris ja seejärel Birkenaus.
EDEK Galińskil ja Mala Zimetbaumil oli oma ülesannete täitmisel suhteline vabadus laagris ringi liikuda. Nad kohtusid üksteisega 1943. ja 1944. aasta alguses ning armastusid. Galiński kavatses esialgu põgeneda koos oma sõbra Wisław Kielariga. Ta oli vormitud SS-vormis, et saata oma sõber tööle. Ta sai isegi salaja vormiriietuse ja püstoli endiselt rauatehase Kommandoführerilt SS-Rottenführer Edward Lubuschilt. Pärast Mala Zimetbaumiga kohtumist soovis ta siiski, et ta põgeneks laagrist. Lõpuks loobus Kielar põgenemiskavast, et aidata paari nende katse ajal.
24. juunil 1944 ootas Galiński oma SS-vormis Mala Zimetbaumi oma kokkulepitud asukohas. Mala varastatud ja sepistatud SS-meeste pimekatse läbipääsuloa abil suutsid nad väljuda suurest kaitsenöörist. Kahe nädala pärast tulid nad aga kokku Saksa patrulliga. Naine peeti kinni. Galiński suutis põgeneda, sest tal õnnestus viimasel hetkel peita. Sellegipoolest ilmus ta välja varjamisest ja andis vabatahtlikult üle sakslastele, et olla koos oma lähedastega.
Nad mõisteti surma pärast pikka ja jõhkrat uurimist, mis ei võtnud neilt teavet põgenenud isikute kohta. Edward Galiński müüdi Birkenau meestelaagris. Mala Zimetbaum lõi hukkamise ajal ära oma randmed. Seejärel veeti ta krematooriumi ja suri tõenäoliselt teel verekaotuse tõttu või lasti vette.
Videoülesvõte: https://youtu.be/aMsOzImJnz0
Juliana Zarchi sündis 1938. aastal Kaunases (Leedu) eri rahvustest vanematega perekonnas. Tema isa, leedu, juudi päritolu, dr Mausha (Mauša) Zarchi kohtus Düsseldorfis (Saksamaa) töötades oma tulevase abikaasa Gerta Urchsiga. Kuna rassistlike natsistlike õigusaktide tõttu ei saanud nad kolmandal Reichil abielluda, sai Gerta 1934. aastal Judaismiks ja abiellus Leedus Maushaga, saades seega Leedu kodakondsuse. Zarchis elas Saksamaal kuni 1937. aastani, mil Mausha tööluba ei pikendatud. Nad otsustasid asuda elama Leedusse.
Aastal puhkes teine maailmasõda. Nõukogude Liit annekteeris Leedu varsti ning seejärel, kui kolmas Reich pöördus oma endise liitlase juurde ja ründas 1941. aastal NSVLi, okupeerisid riigi natsid. Sel ajal otsustas dr Zarchi püüda põgeneda ida suunas, kuna ta eeldas, et tema arjaani vaatav tütar ja naisel oleksid paremad ellujäämise võimalused, kui ta lahkuks. Einsatzgruppen tappis, millest tema sugulased said teada alles pärast sõja lõppu.
Juliana saadeti oma juudi pärandi tõttu vaevalt kolmeaastaselt Kaunase getosse ja sunniti sinna mitu kuud jääma. Ta smugeldati peretundja Pranas Vocelka abiga. Kuna Juliana kartis temaga ühineda, veetis Juliana peaaegu kogu Saksamaal peidetud aja oma majas köögis või selle kõrval asuvas väikeses ruumis (ainult lõpus viidi ta Carmelite’i õdede juurde).
Kuna Nõukogude Liidu sõjavägi taas Leedusse sisenes, lootis Gerta, et ta ei pea enam oma tütre elu pärast kartma. Selle asemel saadeti mõlemad välja Tadžikistani Kesk-Aasias osana etniliste sakslaste tühjendamisest. Kohalikud elanikud häbimärgistasid neid festidestina ning nad olid sunnitud elama ja töötama rasketes tingimustes. Kuigi repressioonid leevenesid pärast Stalini surma, lõppes Juliana ja Gerta eksiil alles 1960. aastate alguses. Juliana pöördus 1962. aastal tagasi Leedusse. Ta asus elama ja hakkas õpetama saksa keelt Kaunases asuvas Vytautas Magnuse Ülikoolis (tahtis meditsiiniõpinguid, kuid tal puudus võimalus, kuna ta oli väljasaatja). Gerta ühines oma tütrega aasta hiljem. Kogu oma elu püüdis ta Düsseldorfi tagasi pöörduda, kuid tal ei lubatud kunagi NSVList lahkuda. Ta suri 1991. aastal Kaunases.
Juliana elab täna Kaunases ja on seal juudi kogukonna liige. Ta reisib korrapäraselt ja räägib tema ja tema perekonna kogemustest nende kahe diktatuuriga.
