Kajastades esimese maailmasõja mäletamist: saadud kogemused

100. aastapäeval toetatakse uusi ajaloouuringuid

Belgias, kuid see võib kehtida kogu Euroopas, aitas sajandal aastal keskenduda teadusuuringutele II maailmasõjalt esimesele maailmasõjale ning stimuleeriti uusi lähenemisviise esimese maailmasõja ajaloole. Näiteks vaadeldes sõjajärgseid sündmusi või kaaludes 1920ndate aastate puhul liiga deterministlikku lähenemisviisi. Struktuuriliselt pakuti noortele teadlaste uuele põlvkonnale rohkem rahalisi vahendeid. Siiski valitseb ka tunne, et on jäänud kasutamata võimalused koloniaalmõõtmetega seotud sügavamatesse, ülemaailmsetesse ja keerulistesse ajaloosündmustesse. Arutelu selle üle, kas esimest maailmasõjat tuleks vaadelda Euroopa sõjana, mis imes maailma Euroopa impeeriumi sidemete kaudu, on arendatud ja jätkub kindlasti ka siis, kui ajaloolased püüavad üha enam näidata ülemaailmseid vastastikuseid sõltuvusi ja struktuure. Teisest küljest on aga kultuurilised, sotsiaalsed ja isiklikud ajalood jõudnud populaarsete uuringute esirinda, eelkõige tõrjutud rühmade vaatenurga kaudu, nagu töökorpus projekti „Suurte ideede“ projektis „Remembered“, moodustades väärtuslikke seoseid ajaloo ja mälu vahel. Veel tuleb hinnata rohkem väljavaateid, näiteks sõja mõju Ottomani impeeriumile ja laiemale piirkonnale või fašismi enda esilekerkimist. Või koloniaalkogemused ning sõja puude ajalugu (ja mälu). Kokkuvõttes näib, et sajandat aastat on tulevaste uurimisvaldkondade pinnad kõigest nihkunud.

Üldsuse osalemise toetamine – ja kas järgmisena on tegemist riikidevahelise kodanikumäluga?

Mälestamisele mõeldes on esimene asi, mis on mõeldud televisioone silmas pidades, sest riigipead panevad lillesid ja pidulikke kõnesid. Ja jah, see toimus ka praegusel sajandal aastal nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel areenil. Kuid seekord tugevdas üldsus üha enam ja osales paljudes tegevustes. Europeana kollektsiooniteedus on hea näide, kus tavakodanikke kutsuti oma sõjaaegseid esemeid ja nendega seotud lugusid alati Euroopa digikogudesse kaasama. Või #playforpeace, kus muusikud kogu maailmas kaassalvetasid mälestava austuse armeele. Kellel on siis ajalooline mälu? Kas riigil on endiselt eesõigus tähistada oma elu olulisi hetki või muutub see üha demokraatlikumaks? Ja kui jah, siis kas see protsess on piisavalt kaasav kõigi ühiskonnaliikmete jaoks? Aasta sajanda aastapäeva kontekstis on välja töötatud innovaatilised kaasamise ideed ning nende mõju tuleks uurida ja rohkem jagada. Pidage meeles, et esimese maailmasõja sajanda aastapäeva tähistamine oli endiselt „elav puudutamine“, st isiklik tähtsus elusate põlvkondade jaoks nende lähiajaloos.

Aastapäev asetas muuseumid rahvusvahelisse ja kohalikku mäluruumi

Euroopa Ajaloo Maja kollektsioonide ja näituste arendamine, mis toimus täpselt mälestiste ajal, sai kasu laialdasest huvist selle teema vastu. Kohalikud ja riiklikud muuseumid Roveretos, Budapestis, Ypresis ja teistes, kes esemeid laenasid, näitasid suurt huvi Euroopa Ajaloo Maja ehitatava riikidevahelise narratiivi vastu. Uued muuseumid tutvustasid kohalikke kogemusi või uusi muuseumikäsitlusi, näiteks „Flandria väljakute muuseum Ypresis“, mis kujutas endast kaunit näidet riigijärgsest muuseumist. Sellega pandi uus rõhk esirinnale kui mitmekultuurilisele ruumile, mis läheb kaugemale mõistest „meie surnu“.  Üks arutelu, mis jätkub, on turismi ja muude mälestiste külastamise muude vormide roll. Tarbijate ajaloolise mälu pool võib olla täiendav arutelu vajav element.

Praeguse poliitilise reaalsuse väljakujundamine

Kuigi teadlased, haridustöötajad ja praktikud tõid esile uue kodaniku- ja/või rahvusvahelise mõtte, et kajastada esimese maailmasõja õudusi, ei ole selge, milliseid samme on selles kontekstis poliitiliselt astutud. Ühest küljest oleme näinud ühiseid mälestusi kultuuridiplomaatia vahendina. Liberaalsed liidrid on püüdnud avalikult väärtustada edusamme, mida Euroopa on teinud tänu mineviku vägivallale, või isegi tõrjuda natsionalismi negatiivset külge, nagu president Macron oma 2018. aasta novembris peetud kõnes tegi. Kuid on ka muid arengusuundi. Ida-Euroopa Kesk-Euroopa mäluraamistik erineb oluliselt Lääne-Euroopa mäluraamistikust, mis näib olevat Euroopa üldises tegevuskavas domineerinud. Tegelikult võib väita, et paljud sajandid on kujunemas just nagu Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kes soovivad mälestada oma vastastikust sõltuvust. Siis tekib küsimus, kas mälestuspäevadel ja nende ümbruses tehakse nii palju ajalugu, kas see annab märku poliitiliste visioonide või ideaalide laiemast puudumisest tänapäeval?

Euroopal on Euroopa Komisjoni hallatav Euroopa ajaloolise mälu programm, mis koondab ajalooga tegelevaid inimesi ja organisatsioone teatud oluliste hetkede ja teemade poole. Kuna programmi tulevik pärast 2020. aastat peaks tekkima järgmisel aastal, võib olla mõistlik mõelda saavutustele ja väljakutsetele, mida on täheldatud esimese maailmasõja 100. aastapäeval 2014.–2018. aastal. Selle põhjal saame hinnata, kuidas kõige paremini luua institutsiooniline raamistik, mis ühendab eurooplasi, toetab teadusuuringuid ja üldsuse kaasamist ning loob kodanikuühiskonna tegutsemisruumi, et tasakaalustada riiklikke ja Euroopa ajaloolise mälu tegevuskavasid.