„Carte blanche“ ekskursioonid: muuseumi narratiivi võtavad üle loomingulised ja uurivad mõtted
Esitaja: Blandine Smilansky
Laupäeva, 27. oktoobri pärastlõunal Euroopa Ajaloo Majas kõndides oleksite kuulnud 19. sajandi galeriil toimunud eesti rahvalaulu ning tunnistajaks oli Euroopa keelelist mitmekesisust käsitlevas näituse osas suur roma keeleline bänner. See on loominguline tulemus, kui otsustate anda Euroopa ajalugu käsitleva hoolikalt kureeritud narratiivi tõlgenduse üle kogu Euroopa kunstnike ja teadlaste ainulaadsele häälele. Nad avastasid muuseumi alles päev varem, kuid pakkusid ekskursioone püsinäitusele, tutvustades muuseumi narratiivi oma paljude visioonide ja veendumustega Euroopast, selle rahvastest, inimestest ja nende seostest minevikuga.
Euroopa Ajaloo Maja korraldas need „karte blanche“ ekskursioonid koos BOZARi konverentsiga „Revolutsioonid ei ole aiaparteid“ 30. aastal 1989. aastal.
„Sel viisil näitusele kiire reageerimine on tõeliselt viljakas olukord,“ ütles üks külalisgiididest. „Muuseum hõlmab nii palju ajalugu ja nii paljusid olulisi teemasid, mida saaksite kasutada.“ Samal ajal ütles veel üks külalis, et „nii palju vaatenurki on veel puudu“, mis peavad ühel või teisel viisil kujunema, kui muuseum soovib täita oma eesmärki parandada Euroopa ajaloo kriitilist ja keerukat mõistmist.
„Kunstlik tegevus“
Prahas asuv multidistsiplinaarne kunstnik Tamara Moyses, kes kasutab oma tegevuse kirjeldamiseks avalikus ruumis „kunstivismi“ kontseptsiooni. Tamara Moyses leidis muuseumi „Memory of the Shoah“ osast „Memory of the Shoah“ lugu, mis avaldas tema tööle tugevat vastukaja. Väljapanekul olevatest dokumentidest nähtub, et valitsev kommunistlik partei kavatses 1950. aastatel kultuuri- ja puhkepargi ehitamisega kustutada Babi Yari mälestuspaigast, kus 1941. aastal mõrvati 33,000 Ukraina juuti. 2015. aastal korraldas Tamara oma kunstirühmitusega Romane Kale Panthera (Romani Black Panthera) „guerilla tegevuse“ nimega „Happy Pork from Lety“ („Veselý vepřík z Letů“) eesmärgiga juhtida üldsuse tähelepanu asjaolule, et Písek asus Lety’s endiselt roma holokausti mälestuspaigas. Rühma liikmed panid seakleebised müügiks Holešovice Praha ümbruses asuvasse supermarketi, mis on sõnastatud järgmiselt: „Toodetud roma holokausti ohvrite haudade kohal kasvatatud sigadest. Kuumtöötlemata.“
Riigi eneseteadvuse suurendamine
Kristina Norman, kelle interdistsiplinaarses töös uuritakse kaasaegse kunsti potentsiaali mälupoliitika käsitlemisel, tegi elava ettekande Eesti rollist ja osalemisest Euroopa laiemas ajaloolises narratiivis. Ta esitles oma viimast tükki „Bring Back My Fire Gods“ (2018), filmitud kohaspetsiifilist etteastet, mis toimus Tallinnas Songi festivali aladel, mis on 1991. aastal sümboolne rahvuslik vabastus ja Nõukogude Liidust lahkumine. Kunstiteoses avastatakse rahva ehitamiseks kasutatavad vahendid. Samuti näitab Euroopa Ajaloo Maja, kuidas kirjandus ja keel olid 19. sajandil riigi eneseteadvuse arendamisel olulised elemendid. Kristina rääkis rollist, mida Balti sakslased etendavad muuseumis ja laiemalt Eesti rahvusliku identiteedi kujundamisel ja levitamisel Eesti rahvaepoegi „Kalevipoeg“ valmistamisel ja levitamisel. Ta nõudis, et igast (riiklikust) kultuurist mõistetaks nn vahekultuuri, ning hoiatas kultuurilise tõrjutuse kiusatuse eest, mis on igal riigil, näiteks Eesti puhul, kus on suur vene keelt kõnelev vähemus.
„Euroopa Liit räägib romasid!“
Tšehhi Vabariigi visuaal- ja etenduskunst Martin Zet rääkis keeltest, tähtedest ja tähendusest, mida need annavad maailmale, kus me elame. Ta leidis inspiratsiooni muuseumist „Vortex of History“, mis on 25 meetri kõrgune metallist installatsioon, mis hõlmas kuut korrust, kus igat liiki suurused ja stiilid südamlikud ja väänavad, ühinedes tsitaatidega, mis purunevad näituseruumi. Näituse sõnaraamatute müüri ees, kust on võimalik leida mitmeid Euroopa keelekombinatsioone, ja Rem Koolhaase suurele raamatupaigaldisele, käivitas Martin oma „struktureerimata kampaania“ pealkirjaga „Euroopa Liit räägib romasid!“ kutsus ta külastajaid mõtlema järgmisele: Miks mitte valida romasid, mis on keel, mida ei ole kunagi seostatud ühegi Euroopa riikliku süsteemiga, kuid mida kasutatakse kogu Euroopas ELi järgmiseks ametlikuks ja töökeeleks?
Londoni kunstiajaloolased ja kuraatorid Maja ja Reuben Fowkes ühendasid oma kaks häält dialoogis Euroopa Ajaloo Maja narratiiviga. Nad rõhutasid teravalt, kuidas sellised ajaloolised protsessid nagu tööstusrevolutsioon või Euroopa integratsioon, nagu näitusel esitletud, omandavad uue tähenduse, kui vaadelda tänapäevaseid sotsiaalseid probleeme, nagu keskkond või sugu.
Cardiffi ülikooli õigusprofessor Jiří Priban võttis oma rühma ette põneval teekonnal, mis läbis 20. sajandi Euroopa rikkuse ja väärikuse, ühendades inimeste tavapärased kogemused, alustades iseendast, aegade suurtest häiretest. Ta näitas, kuidas inimlikud hirmuteod ja saavutused eksisteerivad ajaloo jooksul kõrvuti ning kuidas kultuur ja barbaarsus ei ole kunagi nii kaugel, kui me tahame mõelda. Jiří lõpetas oma ekskursiooni 1989. aasta revolutsioonide videosalvestiste eel, kus ta luges oma kogemusi noore teadlasena sel ajal toimunud suurtest muutustest.
Viimased mõtted 1989. aastal
Karte blanche ekskursioonid olid võimsad avaldused dialoogis Euroopa Ajaloo Maja narratiiviga. Nad rõhutasid, kui vajalik ja innustav on minevikku ja meie suhet sellega jätkuvalt kahtluse alla seada. 30 aastat pärast 1989. aasta sündmusi Kesk- ja Ida-Euroopas näitas see, et julgustav loovus ja vaba mõtlemine võivad aidata luua uusi poliitilisi ja sotsiaalseid korraldusi. Jiří Pribani sõnul sai Euroopa Ajaloo Majas ja BOZARis sel nädalavahetusel kuulda „teatavalt mitte 1989. aasta nostalgia, vaid palju rahutuid hingesid ja südasid revolutsiooniks“.
