Argielu

Ettore Guatelli muuseumi eksponaadid on olnud inimeste igapäevaelu kaaslasteks, aga nad annavad tunnistust ka loovusest, oskustest ja leidlikkusest praktiliste probleemide lahendamisel, sest vanadest asjadest on loodud uusi, hoopis teise funktsiooniga esemeid. Siinsel juhul otsustas teise maailmasõja lõpus Saksa sõjaväekiivri leidnud inimene keevitada sellele külge puidust käepideme, et seda oleks lihtsam tõsta. Niimoodi söepanniks ümbertehtuna sai selle täita hõõguvate sütega ja panna koos raamiga tekkide alla, et hoida voodit öösel, eriti talviti, soojana.

Ettore Guatelli päästis unustusest nii selle kiivri kui ka palju teisi teise maailmasõja ajast pärit esemeid. Esemed, mis on muudetud paljudeks praktilisteks igapäevasteks asjadeks, on nüüd välja pandud muuseumi nn köögigaleriis. Need annavad ülevaate Euroopa sõjajärgsest maaühiskonnast, mis sõltus suuresti loovusest ja käelisest osavusest ning kus vajalike asjade puudus oli ülimalt loova leiutamisprotsessi liikumapanev jõud. Siinsel juhul viib kiiver mõtted ka emotsionaalsele aspektile – millised võisid olla okupeeritud alade elanike tunded okupantide suhtes ja nende soov pärast vabastamist uut elu alustada.

1950. aastatel hakkas Ettore Guatelli üha sagedamini külastama Apenniinides asuvaid vanakraamikogujate ladusid ning pani samm-sammult aluse oma tulevasele muuseumile. Alates 1970. aastate keskpaigast suurenes tema esemete kogu märkimisväärselt, põimudes Itaalias 1970. ja 1980. aastatel populaarsust kogunud liikumisega, mille eesmärk oli taaselustada ja edendada rahvakultuuri. Selle tulemusena kasvas tema ettevõtmisest välja ainulaadne Itaalia 20. sajandi demograafia, etnoloogia ja antropoloogia muuseum.

Spontaanselt valmistatud esemed on hea meeldetuletus esemete ümbertegemise filosoofiast, kuigi toona ei olnud see nii süstemaatiline nagu tänapäevased ringlussevõtu meetodid. Vajadus ära kasutada seda, mis parajasti käepärast oli, oli inspireeriv. Esemeid sai omavahel erinevalt kombineerida ja neile uue kasutusviisi anda, selle asemel et need lihtsalt ära visata. Seega kui miski läks katki või kulus läbi, ei tähendanud see veel, et elu jääb seisma.

Mõõtmed

(Cm): 22x45x22

Tulmekood

107

Autoriõigus

@Fondazione Museo Ettore Guatelli

Materjal/tehnika

Raud, puit

Staatus

Eksponeeritud

Pildi autor

Mauro Davoli

Märgid valmistanud Les Petits Riens’i asutas 1937. aastal preester Edouard Froidure (1899–1971). Selle asemel, et suhtuda vaestesse üleolevalt, edendasid taolised heategevused iseseisvat iseenda aitamist. Nõnda said kodutud või töötud mehed koguda kokku ja müüa kasutatud asju, et veidi raha teenida. Lisaks elasid sellised inimesed koos ühisel eluasemel, mida neile võimaldas heategevuslik organisatsioon. Les Petits Riens’i logol on kujutatud kolme meest, kes kannavad petit riens’e (ehk toortõlkes „väikseid asju“).

Selliste heategevuste mõju ulatus kaugemale kui puudust kannatavad rühmad, kelle abistamiseks need asutati. Tollal mõjutasid nad ka tarbimisharjumusi ja korduskasutamist laiemalt. Selle asemel, et vanu asju parandada või neile uus otstarve leida, said inimesed need rahuliku südamega ära anda. Selliste ühingute reklaamlaused mängisid sellele sihilikult, näiteks Les Petits Riens’i hüüdlause „Anna, et aidata“.

19. sajandil tekkisid esimesed heategevuslikud organisatsioonid, mille eesmärk oli kasutatud asjadele uus otstarve leida ja neid müüa. See sai alguse Päästearmeest, mis asutati 1865. aastal Londonis. Varsti pärast seda tekkis veel taolisi organisatsioone. Brüsselis oli Les Petits Riens selliste uut tüüpi heategevuslike organisatsioonide sümboliks.

Tänapäeval on Les Petits Riensil Belgias 27 poodi. Kogu ELis laienevad uued kasumile orienteeritud organisatsioonid, näiteks veebipõhised kasutatud asjade platvormid. Kasutatud riiete kandmine on muutumas kõigis sotsiaalsetes klassides üha moodsamaks. Nagu ütles Les Petits Riens’is töötav Celine, on see heategevusele nii kahjulik kui ka kasulik. Ühest küljest jäävad nad kasumile orienteeritud korporatsioonidele alla. „Viimastel aastatel püüab palju inimesi enne asjade annetamist neid kõigepealt ära müüa. Seetõttu jäävad annetamiseks lõpuks tihti alles ainult kehva kvaliteediga asjad: need, mida ei õnnestunud ära müüa!“ Teisest küljest tekib heategevuslikele organisatsioonidele uusi noori kliente.

See ese on pärit kohalikust osalusprotsessist, mis korraldati näituseks „Minema visatud“ valmistumisel ja mille raames aitasid kohalikud jäätmeeksperdid näituse sisu luua. Sellised ekspertide kogukonnad aitasid näitusele kaasa, rääkides lugusid ja laenates eksponeerimiseks asju (nagu see siin). Les Petits Riens oli üks kaasatud partneritest ning ta viis Euroopa Ajaloo Maja kokku Celine’i ja teiste inimestega.

Selliste heategevuslike organisatsioonide nagu Les Petits Riens mõju ulatub endiselt kaugemale nendest puudust kannatavatest rühmadest, keda nad otseselt aitavad. Nad mõjutavad endiselt laialdaselt tarbimise, korduskasutamise ja jäätmetega seotud harjumusi. Kasutatud riiete kandmine on muutumas kõigis sotsiaalsetes klassides üha moodsamaks, mis on kooskõlas sellega, et inimesed muretsevad keskkonnahoidliku ja sotsiaalselt vastutustundliku poodlemise üle. Les Petits Riensis töötav Celine on pannud tähele, et heategevustele tekib uusi noori kliente, „kes tulevad, sest nad on veendunud, et tarbida tuleks teisiti“ ja kelle jaoks „on kasutatud asjade ostmine peaaegu nagu aktivism“.

Lisaks on tänu sellele, et Les Petits Riens hooldab ja laiendab oma riidekonteinerite võrgustikku, ebavajalikuks muutunud asjade annetamine lihtne. Organisatsioon võib aidata inimestel vältida asjade enneaegset äraviskamist, sest annetamine saab olla sama lihtne kui minemaviskamine.

Materjal/tehnika

Puit

Mõõtmed

145,00 x 70,00 x 7,00 cm (H x W x D)

Tulmekood

2021.0050.72 and 2021.0050.262

Autoriõigus

Euroopa Ajaloo Maja, Brüssel, Belgia

Staatus

Eksponeeritud ajutisel näitusel „Minema visatud – ühe tänapäevase kriisi ajalugu“

Pildi autor

Foto: 2022, Regular Studio, © EL, Euroopa Parlament

See Haban-Slovaki stiilis kaunistatud taldrik, millel on kujutatud silmapaistvat kollast isahirve, valmistati 19. sajandi alguses ja seda on parandatud katlapaikaja metallitööga. Parandustööde tegemise aeg ei ole täpselt teada. Slovakkia katlapaikajad ehk Rastelbinderid (kes on saanud oma nime traadist kaupade rooste järgi) olid kuni 20. sajandini osa Doonau monarhia visuaalsest ja akustilisest linamaastikust ning kõrvaltänavatel ja hoovides käivast elust. Tuntumaid Slovakkia katlapaikajad rändasid terves Euroopas, parandades katkiseid savinõusid ning müües omatehtud majapidamistarvikuid, näiteks sõelad, kulbid, korvid ja hiirelõksud. Nad olid endale iseloomulike Slovakkia rõivaste ja värvilise kaubavaliku tõttu üks silmatorkav vaatepilt, eelkõige Viinis.

Doonau monarhia Austria poolel oli 19. sajandi keskpaigas katlapaikamise amet rangelt reguleeritud. Majanduslikult kehvemal järjel piirkondades, kus põllumajandus ei taganud piisavat elatist, väljastati aga katlapaikamiseks lubasid – rangetel tingimustel –, et inimesed saaksid seda ametit pidades vägagi vajalikku sissetulekut teenida. Teatud piirkondades hakati spetsialiseeruma konkreetsetele kaupadele ja/või teenustele, mida tegid ka Slovakkia lääneosast (toonane Ülem-Ungari) pärit katlapaikajad. Nendest piirkondadest pärit mehed liikusid alguses rändkauplejatena Böömimaal või Lõuna-Ungaris asuvatesse naaberpiirkondadesse. Hiljem võis neid kohata kõigil Doonau monarhia aladel. Nende keeleanne viis neid Itaaliast Venemaale ja Konstantinoopolisse ja lõpuks läksid tuhanded neist Ameerika Ühendriikidesse.

See taldrik jõudis Volkskundemuseumisse 1897. aastal kingitusena (Pf. Maluchinsky). Ese pakkus muuseumile huvi kahel põhjusel: esiteks on tegemist suurepärase näitega teatud tüüpi Habani kaunistustega fajanssnõudest ja teiseks pakkus see huvi katlapaikaja parandustöö tõttu. Katlapaikajate amet ja käsitöö oli ajal, kui see ese muuseumisse jõudis, juba hääbumas. Uute, odavamate ja vastupidavamate materjalide ja toodete kättesaadavus oli oluliselt vähendanud nõudlust nende teenuste järgi. Teisest küljest oli hüppeliselt kasvanud katlapaikajate kui nn Viini tüüpide maine ning nende stereotüüpne kujutamine olustikumaalidel ja populaarsetel maalidel. Näiteks 1897. aasta paiku oli nn Rastelbinder uhketel kostüümipidudel populaarne kostüüm ning 1902. aastal jäädvustati see amet veel tugevamalt inimeste mällu Franz Lehári operetiga „Der Rastelbinder“.

Sellel katlapaikaja metallitööd sisaldaval taldrikul on jäätmetega mitu huvitavat seost. Üks on see, et taldrik demonstreerib parandamise ajaloolist kunsti. Asjad, mida katlapaikajad parandasid, näiteks keraamilised või metallist majapidamistarbed, olid uuena kallid ja paljude inimeste jaoks oli tegemist väärtusliku varaga, mida anti ühelt põlvkonnalt teisele edasi. Teisest küljest meenutab taldrik meile inimesi, kes katkiste asjadega töötasid. Kuigi katlapaikajate käsitöö oli hinnas, oli nende ühiskondlik positsioon madal. Nende elu ja töömeetodeid iseloomustas perekonnast kaugele rändamine, lapstööjõud, kehvad elutingimused ja etniline diskrimineerimine. Viini elanikud kippusid pidama neid tüütuteks rändkaupmeesteks või isegi kerjusteks.

Materjal/tehnika

Fajanss / pintsliga maalitud kaunistused

Tulmekood

ÖMV/6.215

Mõõtmed

7x32,2cm

Autoriõigus

Volkskundemuseum Wien

Staatus

Hoidlas

Pildi autor

© Volkskundemuseum Wien

Austrias asuvasse Wöllersdorfi oli maetud kokku 61 pronksist relva ja varustuselementi, mis kaalusid enam kui 3 kg. Peitleid hõlmab pronksitükke ja esemete kilde, mis on iseloomulikud hilise pronksiaja algusele (1000–800 e.m.a). Nende hulgas on palju erinevaid katkiseid esemeid, sealhulgas relvad, kirved, tööriistad, ehted, metallitükid ja traat. Suurem osa esemetest oli kahjustada saanud ja paljud olid tahtlikult puruks tehtud.

Maetud metallesemed olid hilisel pronksiajal (umbes 1000 e.m.a) tavaline nähtus. Need sisaldasid relvasid, tööriistu, anumaid, ehteid, vankriosi ja isegi riituste korraldamiseks mõeldud objekte ning neis leidus nii terveid ja ilusaid esemeid kui ka kilde ja toormetalli. Selliseid leide on avastatud rabavalt kaunitelt maastikualadelt, asulatest või veekogudest ja kõrvalistest kohtadest. Paljude uurijate tõlgenduste kohaselt on leidude materiaalse väärtuse tõttu tegemist rändavate pronksiseppade või kaupmeeste peidetud varudega või sõjaaja peidukohtadega. Katkiseid esemeid sisaldavad peitleiud võivad olla aga laialt levinud ringlussevõtva majanduse jäänus, mis näitab, et ressursse kasutati hoolikalt ja tõhusalt.

Artefaktid leiti Austriast väikesest Wöllersdorfi külast 20. sajandi alguses. Seejärel ostis need 1902. aastal ära Viini Loodusajaloo Muuseum. Kahjuks on läinud kaduma dokumendid selle kohta, kes Wöllersdorfi aarde leidis.

The killustunud pronksobjektide varud näitavad, et Mettaseti ümbersulatada, et Tehamõtenda asju. 3000 aastat Tagasi, Ammu enne tööstusrevolutsiooni, abi- ja abivahendi Tootmine Aeganõudvaděd, nende Materjalide ringlussevõevõtt ja Uurmine onelus, inimajaloo tava. Vt angerjatõige, kuid mittetehtud lest, n.m.d. n.r.i (nt sõja- ja sõjajärgsed ajad).

Materjal/tehnika

Pronks

Tulmekood

NHM_PA_37392-37411

Mõõtmed

Esemete suurused varieeruvad vahemikus 3,5–14,5 cm

Autoriõigus

Viini Loodusajaloo Muuseum

Staatus

Eksponeeritud

Pildi autor

Viini Loodusajaloo Muuseum, fotod: Alice Schumacher

Ese on sõlmega kollase vöödilise kanga fragment ja kahe omavahel kokku sõlmitud oliivrohelise tvillist paela jäänused. Halstatti soolakaevanduse (u 800–600 e.m.a) rauaaja kihtidest on leitud erinevaid tekstiile. Mõned kangad olid sihilikult ribadeks tõmmatud ja neid oli kasutatud uuesti ajutise sidumismaterjalina.

Tekstiili valmistamine koos selle töövoo eri sammudega (lammaste kasvatamine, pügamine, ketramine, kudumine) oli tuhandeid aastaid tagasi, kui ei kasutatud tänapäevaseid tööriistu, aeganõudev tegevus. Tekstiili hoolikas ja vastutustundlik käsitsemine ja kasutamine oli oluline. Me pole kindlad, kes tekstiilide valmistamisega tegeles, kuigi tavaliselt leitakse tekstiilitööriistu, nagu värtnakedrad ja kangastelgede raskused, naiste haudadest. Halstatti kangad leiti soolakaevandusest ja mõnel neist on näha rebimisele ja sõlmimisele iseloomulikke jälgi. Kindlasti ei olnud tegemist selle kanga kavandatud esmaeesmärgiga, mis võidi valmistada mõne riideeseme jaoks, kuid lõpuks võeti kangas ringlusse ja kasutati seda parandustöödel.

Eelajaloolise Kesk-Euroopa eri kontekstidest on teada, et kangast tõmmati sihilikult ribadeks ja korduskasutati, näiteks ajutise sidumismaterjalina, mida näitavad sellele iseloomulikud sõlmed. Selged tõendid selle kohta pärinevad kahest Austria eelajaloolisest soolakaevandusest, Halstattist ja Dürrnbergist, mille ajajärguks hinnatakse peetakse üldjoontes 1. aastatuhandet eKr. Tavaliselt kasutati soolakaevandustes sidumismaterjalina peamiselt nööri ja köit, mida valmistati erinevast puidust ja rohttaimedest. Kui neid ei olnud käepärast, kasutati selleks kangaribasid, naharibasid või isegi noori elastseid oksi.

Viini Loodusajaloo Muuseum on teinud Halstatti linnaga koostöös teadusuuringuid enam kui 100 aastat. Muuseumil on linnas büroo, kust teadlased jätkuvalt oma tööd teevad. Alates 1960ndatest on Halstatti soolakaevandustes toimunud igal aastal regulaarsed arheoloogilised väljakaevamised. Sellistel väljakaevamistel leitud artefaktid lähevad kohe muuseumi kollektsiooni.

Tekstiili tootmine oli enne tööstusrevolutsiooni aeganõudev protsess ja tekstiili ringlussevõtt on olnud suurema osa inimajaloost levinud tegevus. See oli nii eelkõige, kuid mitte ainult, perioodidel, kui ressursse oli vähe (nt sõda ja sõjajärgne aeg). Tekstiile on ajaloo jooksul regulaarselt muudetud või uuteks kasutusviisideks kohandatud. Mitmed näited alates pronksiajast kuni varauusajani näitavad, milliste erinevate eesmärkide täitmiseks on ringlussevõetud tekstiili kasutatud, sealhulgas laevade tihendamiseks, keskaegsetes lossides õõnsuste täitmiseks ja tihendid pronksikaevandustes vee haldamiseks. Kangast on kasutatud ka kattena või hügieeni eesmärgil ning seda on kasutatud erinevate ajutiste materjalidena. Riiete ringlussevõtt hõlmab riiete mitmel viisil ümbertöötlemist.

Materjal/tehnika

Lambavill

Mõõtmed

Kollane tekstiil: 11,5 × 4,5 cm; roheline tekstiil: 29 × 10 cm (mõlemad tükid kokku)

Tulmekood

NHM_PA_77.334 (HallTex 78) and NHM_PA_89.724 (HallTex 121)

Autoriõigus

Viini Loodusajaloo Muuseum

Staatus

Hoidlas

Pildi autor

Viini Loodusajaloo Muuseum, fotod: Alice Schumacher

„Läänemeres idakaldal asuval ilusal Muhu saarel kootud  etnograafilise  kinda leidsin Tartus Veski tänavad kaltsukast ehk second-hand poest. Küsisin,  kust neil kaup tuleb ütlesid, et Saksamaalt. Ostsin selle kinda  5 eesti krooni eest ära ja andsin muuseumisse. Mul tuli selline mõte, et kuidas see kinnas küll Saksamaale sattus. Saksamaal olid ju suured eesti põgenikelaagrid – kas mõni Saksamaa DP laagrisse sattunud eestlane võttis soojad kindad endaga  kaasa? Või mõni  sõjamees,  kes Muhumaal lahingus oli ja sai need käte soojenduseks? Igal juhul mul tulid igasugused mõtted pähe, kuidas kinnas saatus jäätmete hulka ja rändas humanitaarabi korras tagasi Eestiss.  Panin selle ilusa etnograafilise kinda  välja rahvusmuuseumi 100-aastapäevale pühendatud näitusele 2009.a. kui näide,  mis  teel asjad muuseumisse jõuavad.“

Reet Piiri, etnoloog/Eesti Rahva Muuseum /2022

Eesti, Saksamaa, DP laagreid pärast 2.maailmasõda, 90ndate uus kaubandusvõrgustik ja EL

Looga seemed vt ülalpool. KIrikindad on hea näidismaterjal: võtted (varrastel kudumine), etnograafilised eripärad Eesti kihelkondades, värviõpetus (lõngade kasutamine), muster kui semiootiline süsteem, annab palju viiteid rahvarõivaste tähendusest ja kandmisviisidest, mida muuseum saab kasutada haridusprogrammides.

Euroopas taasiseseisvunud Balti riikidesse, toodi massinvne hulk tekstiiesemeid Eestisse, mis Saksamaal võis olla toodud ka kas prügikonteinerite jäärde, kogusiskastidesse või kolimise järel ja renoveerimistööde ajal rändas mõne eurooplase kodust tagadi Eesti koju ja mitte prügimäele.

Materjal/tehnika

Lambavill

Mõõtmed

Width: 12.0 cm; Length: 25.0 cm

Autoriõigus

Laius: 12,0 cm; Pikkus: 20,0 cm

Staatus

Tekstiilihoidlas/kogudes

Pildi autor

Eesti Rahvusmuuseum

Ettore Guatelli muuseum on koduks saapale, mida on kunagi kandnud noor talunik. Sellesse on põimitud palju lugusid. Saabas jutustab meile lugematutest kordadest, kui seda kanti, kui seda lapiti ja parandati, et talunik saaks oma põldudel tööd teha, sellest, kuidas keegi kollektsionäär selle pööningult leidis ja Ettore Guatelli muuseumi tõi, ning sellest, kuidas selle avastasid kaks Rooma fotograafi ning pildistasid seda plakati jaoks, millel see reisis kogu maailmas ja kuulutas Guatelli algatusest luua muuseum esemetele, mille on valmistanud osavad käsitöömeistrid külades, kus ei lastud mitte millelgi raisku minna.

Ettore Guatelli muuseumi saabas suunab meid mitmetele mõttekäikudele. Esimesena võiks ehk vaadata Emilia piirkonnast kaugemale, maaelule ja -tööle Euroopas ja kogu maailmas. Kes teab, kui palju saapaid on ajaloo jooksul parandatud, kui paljud on saanud uued tallad, et nad lõpuni ära kanda ja käia kes teab milliseid teid. Tänapäeval võib saabas ka sümboliseerida sammu, mis tuleb astuda, et ületada piire, rajada ühiseid teid ja lasta end vabadusest tiivustada.

1950. aastatel hakkas Ettore Guatelli üha sagedamini külastama Apenniinides asuvaid vanakraamikogujate ladusid ning pani samm-sammult aluse oma tulevasele muuseumile. Alates 1970. aastate keskpaigast suurenes tema kogu märkimisväärselt, põimudes 1970. ja 1980. aastatel populaarsust kogunud liikumisega, mille eesmärk oli taaselustada ja edendada rahvakultuuri. Selle tulemusena kasvas tema ettevõtmisest välja ainulaadne Itaalia 20. sajandi demograafia, etnoloogia ja antropoloogia muuseum.

1994. aastal avaldas Ettore Guatelli teadusajakirja Ossimori viiendas numbris essee pealkirjaga „Prügi muuseumis“. Selles käsitles ta aktuaalset prügiteemat, millest oli juba saamas hädaolukord, ning rõhutas vajadust mõtiskleda prügi ja äravisatud asjade olemuse üle ning veelgi enam selle üle, kuidas neid taaskasutada ja ringlusse võtta. Tema arvates seisneb prügis ja eriti prügi kõrvaldamises võti, kuidas saavutada tõeline demokraatia.

Materjal/tehnika

Saabas, mida on traadi ja naelte abil korduvalt parandatud

Mõõtmed

Cm: 24x11x14

Autoriõigus

@Fondazione Museo Ettore Guatelli

Staatus

Eksponeeritud

Pildi autor

Mauro Davoli

On raske öelda, millal täpselt grillimine kui tava Poolasse jõudis. Hakati ju liha küpsetama juba selsamal ammusel ajal, mil süüdati esimene laagrituli. Antropoloogi jaoks hakkab isetehtud grilli puhul kohe hargnema mitu huvitavat mõttelõnga. Esimene neist kätkeb endas populaarset vaba aja veetmise viisi. Grill ja põleva grillsöe lõhn on saanud omaette sümboliks: see tähendab sõpru, õlut ja muusikat. Pole tähtis, kus seda tehakse – sobib isegi kortermaja rõdu. Järgmine haru on poolakate toitumisharjumuste kujunemine. Nüüd on vaesed grillid langenud veganite lihavastase poliitika esimeseks ohvriks. Ka Poola jäätmekäitlus on üks oluline teema. Kui trumlist poleks valmistatud grilli, oleks terve pesumasin ilmselt kuhugi metsa sokutatud.

See ese pole oma olemuselt kuidagi Poola kultuurile ainuomane ega ainult seal esinev. Nii grilli ehitamise motiiv kui ka selle otstarve on sügavalt inimlikud: nende taga on loovus, nälg ja soov süüa koos teistega. Meie erinevused ilmnevad alles kultuurilistes üksikasjades, näiteks selles, kuidas, kellega, kus ja mida me sööme. Pole ju paremat kui sinepimarinaadis laagerdunud grillitud seakael, sinna juurde üks külm õlu – juba kuulen, kuidas keegi vaidleb vastu.

Kaasaegne ja isetehtud grill kuulub igapäevaselt kasutatavate esemete hulka, mis on loodud Poola maapiirkondade kultuuri kontekstis, kus alati oli millestki puudu. Vajalike asjade nappus vallandas poolakate potentsiaali olla loov ja kohaneda. Hiljem, kui kapitalistlik ja tarbijapõhine majandus õide puhkes, leidis niisugune looming oma koha hobide ja niisama huvitavate oskuste valdkonnas. Selliseid tooteid seostati sageli nende valmistaja madalama majandusliku staatusega.

Seda objekti seob jäätmetega laiemas tähenduses taaskasutamine ja olemasolevatele esemetele uue otstarbe andmine. Kui võtame seda nappusekultuuri viljana, kaasneb sellega hulk mõttemalle, mis on võrreldavad ka sotsiaalse kontrolli äärealadel elava inimolendi prügi kategooriasse liigitamisega.

Materjal/tehnika

Teras; lõikamine, keevitamine, väljalõikamine ja kruvid

Mõõtmed

Kõrgus 74 cm; läbimõõt 45,5 cm

Tulmekood

PME 58930/1-2

Autoriõigus

Riiklik Etnograafiamuuseum

Staatus

Hoidlas

Pildi autor

Foto: Edward Koprowski