Võlts või päris?

Näitusel tutvustatakse võltsinguid kogu ajaloos, kirjeldades konkreetseid ajaloolisi olusid, mis selgitavad nende loomist, nende huve ja motivatsioone, nende mõju ja seda, kuidas need lõpuks kokku puutusid. Näituse eesmärk on näidata, et võltsinguid on kasutatud kogu aeg ja et need ei ole iseloomulikud üksnes tänapäevale. Samuti mõtiskleme selle üle, kuidas suurendada vastupanuvõimet katsetele petta ja eksitada.

Näituse „Fake for Real“ üldtutvustus

Selles videos arutame, milline oli vanasti usuliste veendumuste näiliselt kindel maailm ja Kuidas said inimesed oma uskumustes kindlad olla. Poliitika ja religioon on sajandeid teineteise võimu- ja õigusepürgimusi vastastikku toetanud. Kuna aga alati võltsitakse seda, mida parajasti kõige väärtuslikumaks peetakse, haakus ka keskaja Euroopa meistervõltsijate tegevus eelkõige religiooniga.

Usupainutamine – Euroopa Ajaloo Maja virtuaalekskursioon

Inimesed on alati tahtnud maailma avastada ning seda enda jaoks mõtestada ja lahti seletada. Nende püüdluste teenistusse rakendatakse kõik parajasti olemasolevad teadmised ja oskused. Nüüd keskendume võltsingutele ja võltsingutele, mis on seotud eurooplaste järk-järgult laieneva silmaringiga: geograafilisest uurimisest kaasaegse teaduseni.

Libateadus – Euroopa Ajaloo Maja virtuaalekskursioon

Oleme nüüd osa, mis on pühendatud riigi ülesehitamise põnevale ajastule. Ja 19. sajandil toimusid Euroopas suured ja murrangulised muutused. Vanad impeeriumid lagunesid ja nende asemele tekkisid uued rahvusriigid. Näituse selles osas näete patriootlikke võltsinguid, vandenõuteooriaid ja Dreyfusi katses kasutatud valetõendeid.

Patriotismi õhutavad võltsingud ja vandenõuteooriad – Euroopa Ajaloo Maja virtuaalekskursioon

Võite olla kuulnud järgmist lauset: tõde on esimene sõjaõnnetus. Selle aforismi autor on küll teadmata, kuid väites endas on sügav mõte. Näituse selles osas uurime sõja ajal kasutatud võltsingute ja võltsingute liike ning sepistamise head külge: eetiline võltsing, seaduslik võltsing.

Tarvilik järeletegemine – Euroopa Ajaloo Maja virtuaalekskursioon

See juhtum on seotud küsimusega: kas kellegi olemasolu ajaloost on võimalik võimulolijate järjekorras kustutada? Miks osaleks sellises tegevuses riiklik propaganda?

Ajaloo võltsimine – Euroopa Ajaloo Maja virtuaalekskursioon

Sarja viimases videos keskendume tänapäevale ning inimeste väljendusvabadusele. kas õigus absoluutselt kõike kirja panna ja avaldada peaks ikka olema piiramatu või tuleks seda kuidagi reguleerida? Kas mõned tekstid on puhtalt hävitavad või tuleb sõnavabadust alati kaitsta? Viha õhutamisest ja libauudistest räägitakse tihti küll eelkõige interneti kontekstis, kuid need nähtused ei ole sugugi uued...

Libauudised ja nende ajalugu – Euroopa Ajaloo Maja virtuaalekskursioon

Vaatame 2020. aasta inimõiguste päeva puhul pisut teise pilguga näitust „Fake for Real“, et mõtiskleda sõnavabaduse, libauudiste ja valeteabe üle Euroopa ajaloos.

Kuraator Joanna Urbanek

Oma teises inimõiguste päeva videos ühinege meie näitusega „Fake For Real“, et näha, kuidas Dreyfusi afäär ja antisemitismiaktid õõnestasid õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, luues rahvusvahelise skandaali.

Kuraatoriga Simina Badica

Pärast damnatio memoraie – Rooma impeeriumi akti, umbes 200 A.D.

Roomas püüti ühendada religiooni ja poliitilist võimu ning keisri ülistus tipnes tema jumalustamisega – jumalikuks ja surematuks kuulutamisega. Seevastu ajaloost mahakustutamine oli rängim võimalik karistus. Uusajal võeti selle tava kirjeldamiseks kasutusele mõiste damnatio memoriae („mälu needmine“). Hukkamõistu pälvinud isiku nimi kustutati dokumentidest, tema testament tühistati ja tema kujutised hävitati. Näiteks keiser Geta puhul, kes mõrvati oma venna ja kaaskeisri Caracalla käsul, oli ainuüksi tema nime nimetamine surmanuhtlusega karistatav kuritegu.

© Fondazione Musei Civici di Venezia, Itaalia

Lühend koos illustratsiooniga, mis näitab Saint Martial’i osalemist pätside paljundamisel Burgundias pärast 1481. aastat

Kroonikakirjutaja Adémar de Chabannes väitis, et 3. sajandil elanud ja Limoges’i maetud piiskop Püha Martial oli tegelikult üks apostlitest. Adémar suutis paljusid selles veenda ja see aitas tõsta Limoges’i Saint-Martiali kloostri mainet, kuni Chiusast pärit rändmunk Benedictus Adémari väite kahtluse alla seadis, sest varasem kristlik pärimus ei kinnitanud seda.

© Les silos, maison du livre et de l’affiche, Ville de Chaumont, Prantsusmaa

Jayo, „inimkalad“ – Jaapan, 1800–1823

Kartograafid ja kirjamehed illustreerisid oma töid sageli merekoletiste ja fantastiliste elukate kujutistega. Väideti, et need olendid olevat end meremeestele näidanud või koguni neid rünnanud. Isegi Kolumbus kinnitas, et oli näinud kolme merneitsit kes, kes „ei olnud mitte nii nägusad, nagu neid piltidel kujutatakse“. Jaapani „merineitseid“ eksponeeriti Euroopa ja Ameerika kuriositeetide kabinettides ja muuseumides veel 19. sajandil. Jaapani uskumuste kohaselt on ningyodel müstilised võimed. Puitraamile kinnitatud papjeemašee ja puuvill; viimistlemiseks on kasutatud (veise)soolt, inimjuukseid, haikala lõualuu tükke ja kalanahka

© Nationaal Museum van Wereldculturen, Madalmaad

Witches’i vasar – nõgijahi käsiraamat – Frankfurt, 1588

Trükipressi leiutamine 1440. aasta paiku tõi kaasa info- ja väärinfotulva. Kontrolli puudumine trükisõna sisu üle tekitas juba siis ärevust, mida võiks ehk võrrelda tänaste muredega valeuudiste, moonutatud tegelikkuse ja vaenukõne levitamise pärast. Trükirevolutsioonil oli palju ohvreid. Nõimuga seotud tekstide populaarsus õhutas tagakiusamislainet ja tõi kaasa tuhandete oletatavate vihjete hukkumise rohkem kui kahe sajandi jooksul. Samal ajal kasvas kirjaoskajate eurooplaste hulk ning lugejad said raamatutest, lendlehtedest ja ajalehtedest innustust ka kodanikuvabadusi nõuda ja ajaloo kulgu muuta.

© Euroopa Ajaloo Maja, Belgia

Anonüümne märgukiri, milles süüdistatakse proviisorit David Welman’i nõikamises ja hundiks olemises – Lemgo, 1642

Pärast kohalikku vaidlust ilmusid näiteks paljud märkmed Lemgo linnas saksa keeles. Pärast kahte kohtuprotsessi viidi läbi Welman.

© Stadtarchiv Lemgo, Saksamaa

Piltdown Man

Empiirilistel uuringutel põhinev teadus püüab esitada fakte. Paraku leidub ka teadlaste töödes eelhoiakute ja erapoolikuse märke. On ka teadlasi, kes uurimistööd ja -tulemusi omakasu huvides tahtlikult väärastavad. Üks neist oli Charles Dawson, kes Aastal esitles enda võltsitud nn Piltdowni inimese säilmeid. Paleontoloogid nägid neis kinnitust oma teooriatele ja nii kulus neli aastakümmet, enne kui pettus paljastati. Pettuse tuvastamine tõendab aga teadusliku meetodi tugevust. Erinevalt religioonist või ideoloogiast on teadusandmeid võimalik ümber lükata või tõestada.

Institut Royal des Sciences Naturelles de Belgique. © Bernard Fontanel, DEC.

Ossiani Swan Songi vasegraveerimine, Johan Frederik Clemens – Kopenhaagen, 1787

Ajalugu, kirjandus ja kunst said 18. ja 19. sajandi Euroopas olulisteks poliitilisteks rahvusliku identiteedi loomise vahenditeks. Nõuti „lünkade täitmist“ ja see ajendas hulgaliselt võltsinguid. Iga uue „avastusega“ nihutati oma riigi ja rahvuse ajaloo algust kaugemasse minevikku ja kinnitati oma kultuurilist paremust. Nii mõnelgi pool leiti ka oma Homeros, kelle lugudest selgus, et see siin – nimelt see maa ja rahvas – ongi indoeuroopa tsivilisatsiooni häll. Niisuguste lugude mõju oli suur ja jäi püsima ka siis, kui need olid väljamõeldiseks tunnistatud.

© Euroopa Ajaloo Maja, Belgia

Zioni vanemate protokollide tšehhikeelne tõlge – 1925

Vandenõuteoorias väidetakse, et mõni varjatud, väga mõjukas inimrühm on dramaatiliste ja näiliselt seletamatute sündmuste põhjus. Zioni eakate protokollides, mis avaldati 1903. aastal Tsaarist Venemaal, väideti, et juudi plaanid maailmas valitseva seisundi kohta on paljastatud. See vandenõuteooria vormis võltsimine sai viimase saja aasta kõige mõjukamaks antisemiitlikuks tekstiks. Kuigi see varsti ümber lükati, levisid ideed laastavate tagajärgedega.

© Euroopa Ajaloo Maja, Belgia

Plakat, mis selgitab Dreyfus’i faktorit „Läbivaataja ajalugu“ – Prantsusmaa, 1899

Aastal ilmus välja dokument, milles pakuti Prantsusmaa sõjasaladusi Saksamaale müügiks. Selline kuritegu ei saanud jääda karistamata! Kiiresti algatati kohtuasi Alfred Dreyfusi vastu, kes oli toona Prantsuse kindralstaabi ainus juudi päritolu ohvitser. Võltsitud dokumentide, „salatoimiku“ ja kahtlaste nn ekspertarvamuste põhjal mõisteti Dreyfus süüdi riigireetmises ning teda karistati degradeerimise ja Prantsusmaalt alatiseks väljasaatmisega. Dreyfusi afäär lõhestas Prantsuse ühiskonda, õhutas antisemitismi ja paljastas kohtusüsteemi erapoolikuse, mida oli võimalik kurjasti ära kasutada.

© Euroopa Ajaloo Maja, Belgia

Amsterdami isikutuvastuskaartide keskuses kasutatud vahendid isiklike dokumentide võltsimiseks – hõivatud Madalmaad, 1941–44

Pliiatsid, kummitempel, kirjutusmasina, atsetoon. Vaprate inimeste käes päästsid need esemed II maailmasõja ajal tuhandeid. Natsirežiimil oli kõigis okupeeritud Euroopa osades täpselt toimiv haldusaparaat, mis võimaldas tuvastada, välja saata ja hävitada miljoneid juute ja kõiki teisi, keda peeti ebasoovitavaks. Kui inimesel õnnestus saada uus identiteet, võis ta koonduslaagrisse saatmisest pääseda. Võltsitud dokumendid olid abiks sabotaažiaktide ja luureoperatsioonide korraldamisel. „Õigete“ dokumentidega oli võimalik ületada riigipiire, võltsitud toidukaart võis aga päästa näljasurmast.

© Verzetsmuseum, Amsterdam, Madalmaad

Madalmaade vabastamisel kasutatud Paradummy – 1945

Langevarjunukke kasutasid esimesena tõhusalt 1940. aastal Belgiat ja Madalmaid okupeerinud Saksa relvajõud. Nendega juhiti tähelepanu kõrvale päris-langevarjurite maandumiskohtadest. Nukud olid määratud iseenesest lagunema ja neid on väga vähe säilinud.

Fries Verzetsmuseum, Madalmaad © Collection Stichting Verzetsmuseum Fryslân

Han van Meegeren, Christ ja Woman, täiskasvanud – Madalmaad, umbes 1942

Hermann Göring maksis selle töö eest 1650000 giilerit, olles veendunud, et ostis Johannes Vermeerilt maali. Han van Meegeren teenis oma maalide Hollandi vanade meistrite tööde pähe müümisega miljoneid. Ta pettis ära nii kunstiasjatundjad kui ka natsidest kunstikogujad. Pärast sõda, kui teda ähvardas süüdistus sakslastega koostöö tegemises, võttis ta omaks väiksema süüteo – maalide võltsimise. Siis sai temast korraga rahvuskangelane: oli ta ju koguni Göringi haneks tõmmanud! Aga mine tea, võib-olla oli endale soodsa avaliku maine loomine tema viimane suur kunsttükk! Õli lõuendil.

© Muuseum de Fundatie, Madalmaad

Traditsioonilist Burberry stiili jäljendav toaking

Võltsijad kasutavad julmalt ära sellise tarbija silmakirjalikkust, kes tahab ikka rohkem, odavamat ja uuemat, kuid ihaldab samal ajal staatust, ainulaadsust ja autentsust. Ja mida rohkem võltsinguid avastatakse, seda enam näib võltsimine õilmitsevat! Samas näiteks iroonilised ostlejad eelistavad „ehtsale“ just võltsingut, käsitades seda kapitalismivastase mässu vormina, Teised jälle rahustavad oma südametunnistust sellega, et ostavad ehtsa asendajaid – kunstkarusnahka, sünteetilisi teemante ja vegannahka.

© Musée de la Contrefaçon, Pariis, Prantsusmaa

Roger Pfundi „fakeable“ pangatäht – Genf, 2012

Raha võltsimine on maailma peaaegu kõige vanem amet ning seda on tehtud sama kaua, kui raha kasutatakse. Antiikajal seisnes valeraha tegemine selles, et mündisulamisse pandi vähem väärismetalli ja see kaeti siis ainult õhukese kulla- või hõbedakihiga. Mündivermimise ja trükitehnoloogia areng sundis aga ka valerahategijaid uusi võimalusi otsima. Paberraha tootmine ja järeletegemine nõuab mündivõltsimisest tunduvalt suuremaid käelisi ja tehnilisi oskusi ning rahatrükkijad ja võltsijad üritavad üksteisest pidevalt sammu võrra ees püsida.

Valerahategijad peavad disaini ja teaduse arenguga kogu aeg sammu pidama. See pangatäht on praegu parim katse „võltsitud“ raha leidmiseks. Kasutatakse kõige moodsamaid olemasolevaid turvaelemente – turvatinti, hologrammiriba, optiliselt muutuvat trükki (SPARK®), läbipaistvat polümeersubstraati ja Roger Pfundi keerukat graafikat.

© Numiservices Collection, Šveits

COVID-19 pandeemia: Infodeemia

Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul „2019-nCoV puhangu ja sellele reageerimisega on kaasnenud ulatuslik infodeemia – teabe üleküllus – mõningal määral täpne ja mõni mitte, mistõttu on inimestel raske leida usaldusväärseid allikaid ja usaldusväärseid suuniseid, kui nad seda vajavad. Mis täpselt on infodeemia ja kuidas on see seotud COVID-19 pandeemiaga?

Selles intervjuus arutab Alexandre Alaphilippe EU DisinfoLab koroonaviiruse puhanguga seotud teabe asümmeetriat, desinformatsiooni ja vandenõuteooriaid. Muu hulgas räägib ta nende nähtuste mõjust ühiskonnale ja meediale ning selgitab, kuidas infodeemia levikut ohjata.

„Mullides“

Sotsiaalmeedia platvormid soodustavad küll inimestevahelisi kontakte, ent samas lukustavad meid ka piiratud infomulli. Meile näidatakse ja tutvustatakse ainult teemasid, mida oleme juba varem vaadanud ja laikinud. Need filtrid viivad illusioonini, et näha kogu pilti, samas kui tegelikkuses piirdume piiratud meediakeskkonnaga, mida jagatakse peamiselt sarnaselt meelestatud inimestega. Kindlapiirilised infomullid ei võimalda arutada erinevaid vaatenurki ega leida ka alternatiivseid infoallikaid, mistõttu võimendavad need valearusaamade levikut ja kasvu.

© Euroopa Ajaloo Maja, Brüssel, Belgia

Võltsitud sissemurdjad

Kas teie oskate valeinfot ära tunda? Näituse interaktiivses osas saab igaüks püüda kontrollpaneeli abil valeinfot sisaldavaid sotsiaalmeediapostitusi ja uudiseid õigetest eristada. Ekraanil allapoole liikuvatest uudistest tuleb teha valik – päris uudised tuleb alles jätta, ent valeinfo tuleb roheliste kuulidega õhku lasta enne, kui see ekraani alaserva jõuab. Väljamõeldiste tegelikkusest eristamiseks tuleb fotode, pealkirjade ja jutukatkete üle hoolikalt järele mõelda.

© Euroopa Ajaloo Maja, Brüssel, Belgia

Frederick Burr Opperi „Puck“ illustratsioon

Reporterid räägivad mitmesugustest lugudest, millest mõnda nimetatakse libauudisteks. Libauudistest hakati Ameerika ajakirjanduses esmakordselt rääkima juba 19. sajandi lõpus.

© Kongressi raamatukogu, 1894, New York, Ameerika Ühendriigid