Lootus klassiruumis: õpetajad kirjutavad Euroopast järgmise peatüki
Laurence ja Guido muuseumi õppemeeskonnast selgitavad „Hope manifesti“ ühist kirjutamisprotsessi.
Lootuse manifest käivitati 27. mail 2026 EuroClio 32. aastakonverentsil: Ajalugu ja lootus – muutuste õppimine koostöös Euroopa Ajaloo Majaga. Selle saab alla laadida sellelt veebilehelt.
Allpool esitatud intervjuu viis läbi Euroopa organisatsioon Missions Publiques, mis on spetsialiseerunud kodanike juhitud aruteluprotsessidele. Projekti „Mission Publiques“ raames kavandati ja hõlbustati osalusprotsessi EuroClio 2026. aasta konverentsil, mis võimaldas õpetajatel koostada ühisteksti „Hope Manifesto“. See protsess luuakse tihedas koostöös Euroopa Ajaloo Maja õppemeeskonnaga, tagades selle pedagoogilise aluse ja kooskõla konverentsi hariduseesmärkidega.
Lähetuste väljaanded (parlamendiliikmed): Miks otsustas Euroopa Ajaloo Maja täna konverentsi raames käivitada Lootuse manifesti algatuse?
Guido: Kolm aastat tagasi alustasime ulatuslikku hindamist, tehes koostööd 1000 õpetajaga, et teha kindlaks, mis nende igapäevatöös puudus – kas tegemist oli õpilünkade, materjalide puudumise või puudustega nende õppekavas. Pärast peamiste õpivajaduste kindlakstegemist hakkasime välja töötama digivahendeid, mida õpetajad saavad kasutada otse klassiruumis. Samuti sai selgeks, et selle töö ümber on tekkinud kogukond. Õpetajad soovisid olla ühenduses, panustada oma mõtlemisse ja teha meiega tihedamat koostööd. Seetõttu korraldasime suure konverentsi, kus nad said kohtuda, jagada parimaid tavasid ja uurida uusi lähenemisviise, et toetada nende õpetamist eelseisvatel aastatel. Selle konverentsi raames on Hope’i manifest kollektiivse arutelu vahend – õpetajad saavad seda lähiaastatel edasi arendada ja oma tegevusse integreerida.
Laurence: Hindamisaruande üks tulemusi oli see, et kui küsisime õpetajatelt, mis toimis kõige paremini, et käsitleda selliseid teemasid nagu Euroopa ajalugu, Euroopa integratsioon, mälu roll või multispekter (mis kõik on Euroopa Ajaloo Maja tegevuse keskmes), oli üks tõhusamaid lähenemisviise see, mida võiks nimetada positiivseks ajalooks. See ei tähenda keerulise ajaloo vältimist. See tähendab, et selle vastu tuleb võidelda konstruktiivselt – empaatia, solidaarsuse, isiklike päevikute ja isiklike lugude abil.
MP: Mida peate tänapäeva Euroopas lootuse nimel töötamisest kõige põnevamaks ja võib-olla ka kõige tundlikumaks?
Laurence: „Positiivse ajaloo“ esitamine ei tähenda pealiskaudset optimismi; see tähendab, et inimestele tuleb anda tegevusvõime. Samuti loob see ühise keele ja ühise viisi nooremate põlvkondade kaasamiseks, andes neile võimaluse tegutseda, mängida ning olla jätkuvalt kaasatud kodanike ja muutuste elluviijatena. Meil on oma hindamisraamistik, kuid me saame selle siduda ka Rutger Bregmani välja töötatud argumendiga: kui prognoosime pidevalt katastroofe, võime suurendada lootusetust ja võõrandumist. Nii on see näiteks kliimamuutuste puhul. Seevastu kui me rõhutame usaldusväärseid võimalusi muutusteks, suureneb meie mõjupotentsiaal. Õpetajate jaoks on doominoefekt eriti märkimisväärne. Ajalooõpetaja, kes osaleb konverentsil või loeb Hope manifesti, võib töötada igal aastal 100–150 õpilasega ja tal võib olla aastakümneid ees õpetamist. See on tohutu haare.
Guido: Me elame tänapäeval mõnevõrra küünilises ja polariseerunud maailmas. Ma näen lootust millegina, mis võib sellele vastu töötada. Konverentsi programmi koostades uurisime konkreetselt, kuidas luua lootustunne iga elemendi suhtes: kõnelejad, põhisõnavõtud ja seminarid on peaaegu sama meditsiin kui tsünikismi ja polariseerumise vastu.
MP: Konverentsi programm on väga ambitsioonikas keerukate teemade käsitlemisel, eelkõige õpetamises ja ajaloos. Kuidas te programmi koostasite ja kuidas neid eri mõõtmeid integreerisite?
Guido: Valisime välja kõnelejad ja peakõnelejad, kes meie arvates võiksid selle „lootuse ravimi“ tõepoolest esiplaanile tuua. Seminaridel tegime koostööd EuroClioga ja avaldasime selge raamistikuga osalemiskutse, kutsudes osalema õpetajaid, organisatsioone ja muid osalejaid, kes peavad lootust kasulikuks lähenemisviisiks. See muutis selle tõeliselt alt üles suunatud protsessiks: me ei dikteerinud programmi lihtsalt. Kokku on meil ligikaudu 40 seminari, mis moodustavad mitmekesise panuste kogumi, mis on kooskõlas meie määratletud sammastega. Näiteks pööratakse suurt tähelepanu rassismivastasele võitlusele, mis on programmi üks peamisi tugisambaid, ning demokraatiale ja kodanikuväärtustele.
Laurence: Teemad keskenduvad multispektraalsusele, demokraatiale ja Euroopa väärtustele ning rassismivastasele võitlusele, eriti kuna me avame ajutise näituse („Postkolonial?“), mis on osa programmist. Need teemad kajastuvad ka Euroopa Ajaloo Maja digitaalses õppeplatvormis HistoriCall, mis pakub õpetajatele kogu Euroopas kasutusvalmis materjale 24 keeles. Sellega seoses käivitame konverentsi ajal kaks uut moodulit: „Mis on rassism?“ ja „Trust or Trash“, keskendudes vastavalt rassismivastasele võitlusele ja meediapädevusele. Nelja päeva jooksul on need teemad põimitud laiemasse õppeteekonda. Oleme lisanud ka kultuuriprogrammi, kuna üritus toimub Brüsselis ja paljud õpetajad tulevad välismaalt. See annab neile väärtusliku võimaluse paremini mõista Belgia konteksti, avastada teisi muuseume Brüsselis ja külastada mitmesuguseid koole.
See peidetud lugu, õpetajate kirg, on see, mida me püüame esiplaanile tuua.
MP: Miks oli koosloomine algusest peale nii oluline osa Hope’i manifestist?
Guido: Kogemustest õppisime, et kõige kasulikumad asjad, mida saame pakkuda, on järgmised: esiteks õppematerjalid, mida nad saavad vahetult kasutada; teiseks konverents, kus nad saavad jagada parimaid tavasid; ja kolmandaks manifest. Ei oleks asjakohane ega mõistlik eeldada, et meil on parimad võimalused sellise manifesti sisu kindlaksmääramiseks konverentsi kolme päeva jooksul, anname õpetajatele ameti ja platvormi selle ühiseks kujundamiseks: teha kindlaks, mis on nende jaoks kõige olulisem. Seejärel on meie ülesanne hõlbustada ja ühendada: aidata seda manifesti edasi arendada ja tagada, et see jõuaks õigete inimesteni. Kutsusime komisjoni liikme ning CULT-komisjoni esimehe manifesti vastu võtma ja sellele vastama.
Laurence: See on ka lihtsalt see, kuidas me formaalõppes töötame. Kui töötame välja oma digimoodulid HistoriCall, alustame eelhindamisega, töötame seejärel välja prototüübi, katsetame seda kahe nädala jooksul ligikaudu 100 õpetajaga 20 riigist, jõudes 1000–1500 õpilaseni, ning anname seejärel tulemustest ülevaate. See kollektiivne mõtisklus on koht, kus te tõesti näete selle lähenemisviisi jõudu: hääled Põhja-, Ida-, Lääne- ja Lõuna-Euroopast ning Euroopa keskosast on ühtlustumas. Hope’i manifest on selle laiendus, mis annab sellele kollektiivse loomise hetkele veelgi rohkem ruumi ja isevastutust. Õpetajad meeldivad tõesti koostööd teha, hindavad kõrgelt küsimuste esitamist ja on uhked isevastutuse üle.
Õpetajad on need, kes klassiruumis töötavad: nad teavad kõige paremini, mis seal toimub. Meie ülesanne on neid toetada.
MP: Mida sooviksid osalejad sellest kogemusest ära võtta?
Laurence: Loodan, et nad on uhked selle üle, mida nad on ühiselt loonud, ja uhked selle üle, et nad on näidanud, et sellises mastaabis koostöö on võimalik nii riikide kui ka kontekstide lõikes. Õpetajad veedavad oma päevi, paludes õpilastel teha koostööd; nüüd küsime neilt sama. Selle asemel, et lihtsalt kuulata kutsealase arengu päeval, loovad nad sisu ise. Ma loodan väga, et nad võtavad selle isevastutuse endaga kaasa.
Guido: Ma kordan seda. Loodan, et nad võtavad lootuse tõeliselt omaks: mitte naiivse optimismina, vaid vastumürgina lootusetusele. Lootuse alternatiiv on lootusetus ja just seda me peame vältima. Minu jaoks tähendab lootus kriitilist mõtlemist, koostööd ning avatust muutustele ja täiustustele. Kui õpetajad lahkuvad konverentsilt selle energiaga, oleks see kaasatustunne ja kui manifestist saab midagi, mida nad saavad jagada ja edasi arendada, suur saavutus.