Euroopa pealinn Brüsseli sari „The history in debate“ (Euroopa pealinn)?

Kas Brüsseli „Euroopa pealinn“ on „linnaturundus“ enne kontseptsiooni tekkimist?

Chloé Deligne rõhutab, et ajalugu on eelkõige lugu; see on loodud teaduslikuks ja akadeemiliseks distsipliiniks, et muuta see teadusvaldkonnaks, kuid see on eelkõige tuhk. Ajalooline narratiivi moodustub piltide ja lugude jutustamise võimest.

Mõiste „pealinn“ kasutamine riigi, riigi või rahvaste föderatsiooni suurlinnana on suhteliselt uus. Prantsuse keeles on sõna „pealinn“ 16. sajandil viitelinna tähistavana. See on tänapäevase riigi tekkeloo, mis kulmineerub 19. sajandil rahvusriikide loomisega, millest igaühel on oma pealinn. Sõna „pealinn“, mis tähistab linna, mis on institutsioonide peamine asukoht, on seega sõna, mis ilmub riigi järkjärgulises loomises. Varasemate perioodide puhul ei ole sellel sõnal erilist tähendust. Saame rääkida kohtu elukohalinnast, saame rääkida peamisest majanduslikust tuumikust (paljud Loode-Euroopas), kuid kui rääkida oma piirkondadest (endised Lõuna-Madalmaad), on tsentraliseeritud rahvusriigi idee protsess, mis areneb veelgi aeglasemalt kui teistes Euroopa osades (Belgia loomine 1830. aastal).

Seetõttu on see mõiste „kapital“ Belgias väga hiljutine. Mõiste „kesksus“ on Brüsseli jaoks mõttekam; esiteks endistes Madalmaades ja hiljem Belgias ning lõpuks seoses Euroopaga. Keskne tähtsus omistab edastatavatele aruteludele ja piltidele suurt tähtsust. Kui soovite olla millegi keskmeks, peate end näitama ja väitma, et olete selle tegevuse keskmes. Alates 12.–13. sajandist on Brüsseli eliidil olnud see keskne koht oma linna reklaamimiseks mõeldud piltide abil. Brüsseli tsentraalne tähtsus pandi näiteks Louvaini linnale, millest esimene dünastia Brabanti valitses; samuti kuulutati see välja Antwerpeni üle, millel oli tema kasuks oluline majanduslik roll. Brüsselis on mitmel korral olnud võimalik ülemine kä võita, et luua teatav järjepidevus.

Pika aja jooksul tekitas Brüsseli keskne koht pigem lugude ja piltide ülesehitamine kui selle tunnustamine institutsioonide poolt pealinnana; samuti loodi see vaikimisi, sest seda võis pidada kõrvaliseks isikuks võrreldes teistega, kelle nõuded võivad tunduda ilmsemad.

Kas oskame öelda, et Charles V viis Euroopa saatuseni Brüsselis?

XIX sajandil oli Brüssel juurdunud riik „Princelijke Stadt“, see tähendab prisma võimu regulaarne elukoht. Linn on osa endiste madalate riikide linnavõrgustikust, mis hõlmab moodsaid Beneluxi riike ja osa Põhja-Prantsusmaast. Roel Jacobs märgib, et võim oli siis päriliku sõjalise eliidi käes, mis pidevalt liigub; oli kohti, kus võimud viibisid sagedamini kui mujal ning Brüsselil õnnestus 13.–16. sajandil see staatus omandada ja seda säilitada. Charles V (1515–1555) rekord on Euroopa ajaloo oluline periood; ta on selle mõistmisel võtmeisik, kuid sellel on kriitiline ja ülemaailmne mõju. Need 1560. aastad pidid avaldama suurt mõju kogu Euroopas ja need ajaloolised sündmused toimusid Brüsselis.

Linnaeliidil oli oluline roll Brüsseli saatuses kui peamise elukohalinnas. Kui kuningas vajas raha, pöördus ta kaupmeeste, käsitööliste, st linnade elanike poole. Sõjaväelise võimu monopoli omamine avaldas survet, et saada tasu, ning enamikul juhtudel pidasid postitajad karmilt läbirääkimisi, et maksta võimalikult vähe. Brüsseli kaupmeestel oli teistsugune lähenemisviis: nad olid valmis maksma rohkem, kui neilt nõuti. Näiteks rahastavad just nemad Coudenbergi Palace’is asuvat Aula Magna/Philipi Suure osariigi Halli – Burgundia jõge (1452–1460). Selle põhjuseks on asjaolu, et Brüsseli elanikud ootavad kohtu asutamisest Brüsselis majanduslikku kasu. Keskajal ei olnud keegi kulukam kui Burgundia jõgi ja tema kohus. Selleks et tähistada lepingut, sündi ja pulma, korraldasid nad vaikseid pooli, kus raha visati otsesõnu välja uksed ja aknad. See klient võib endale lubada kõige odavamat tolleaegset toodet: kullast ja hõbeniidist valmistatud seinavaibad. Brüssel oli muutumas selle luksusvaimu tootmiskeskuseks. Brüsseli jaoks oli edukas vabatahtliku investeerimispoliitika koostoime, et saada luksustootmisega seotud keskseks keskuseks.

Kui Brüssel sai olulise poliitilise positsiooni, saades tema peamiseks elukohaks ja seejärel pealinnaks, siis see ei olnud vastandlikul viisil pealesunnitud. Burgundia saabumine Brüsselisse ja Euroopa Liidu institutsioonide saabumine on sarnased; sarnasused, mis on seotud Brüsseli mõttega, mida illustreerib linna sümbolite valik. Sellega seoses on huvitav võrrelda Antwerpeni ja Brüsselit, et mõista seda linnavaimu (Manneken-Pis Brüsseli puhul, Rooma sõdur, kes võitis Antwerpeni hiiglase).

Kas täna on Brüsselis Euroopa „mull“?

Kas Brüsselis on eri kogukondi, kes elavad omavahel suhtlemata või suhtlemata? Kas sellel Euroopa Ühendusel on tunne, et ta kuulub Brüsselisse? Milline on kirjaniku suhtumine linna?

Grażyna Plebanek ütleb oma uudses „Ebaseaduslikus kontaktisikus“ Eurocrats’is, et neil on oma žargoon, nagu nad elaksid maailmas. Brüsselis on kindlasti olemas Eurocrat Bubble, kuid see ei ole ainus. Olemas on ka muud kodakondsuse ja/või põlvkondadega seotud mullid.

Näiteks Poola Brüsseli kogukond moodustab eraldi mulli; nad on siin tööle tulnud, nad pöörduvad pärast mõnda aega tagasi Poolasse ilma integratsioonita ning neil on linna ja selle elanikega vähe kontakte. Teil on ka Marokost või Kongost pärit teise või kolmanda põlvkonna sisserändajate mull. Neil on tihedam suhtlus linnaga. Kui vaadata linna sotsioloogiat, siis võib täheldada, et linna piirkonnad ei ole tõeliselt erinevad. Eriti olulised on mõne kultuuriasutuse algatused kogukonnaga kohtumiste edendamiseks, võttes vastu erineva taustaga kunstnikke (nt KVS või teatririik). Seni on kuulajaskond peamiselt Belgia keel, kuid asjad on muutumas. Mõnes kultuurikeskuses, nagu Pianofabriek Saint Gilles’is, on eri rahvused juba erinevad. Grażyna Plebanek on elanud Brüsselis peaaegu 15 aastat. Michel Dufranne (RTBF) ütles talle, et ta on „tsinneke“, mis populaarses keeles tähendab kedagi, kes elab Brüsselis, kellel on mitmeid kultuurilisi identiteete ja väärtustada seda seotuse mitmekesisust. See termin „zinneke“ annab üksikisikule „staatuse“. Brüsselis võib elada ja armastada, kuid samal ajal tunda end Varssavist poolakanana. Brüsselis on palju toodet „Zinneke“.

Roel Jacobs täpsustab, et Brüsseli rahvuslik päritolu on „ketje“ ja mujal juurdunud „tsinneke“. Need kaks mõistet on positiivsed ja moodustavad koos linnakogukonna identiteedi. Linn peab suhtlema välismaailmaga (me impordime, muundame ja ekspordime). See on natsionalismi antiteos. Linnad on sellest juba pikka aega teadlikud; nad kirjutavad oma lugu nii seestpoolt kui ka väljastpoolt.

See ei ole Brüsseli eripära: võtan Antwerpeni 16. sajandil. Antwerpeni suurim printer (ja Antwerpenil oli oluline roll trükkimisel ja tõlkimisel) oli prantsuse printer Plantin. Aja suurim spekuleerija, kes kahekordistas Antwerpeni linna territooriumi Nieuwstraati loomisega, oli Liège’ist.

Veel üks näide: Flaami primitiivid. Kunstnike „Flemishi primitiivid“ põhitunnused on see, et nad ei olnud ka primitiivsed ega ka üldiselt flaamikeelsed. Roger „de la Pasture“ on pärit Prantsuse kuningalinnast Tournaist. ta kolis Brüsselisse, sest seal oli Burgundia kohus, ja muutis oma nime Vander Weydeniks. Tema kaastöötajat või õpilast nimetatakse Memlingiks (kes on pärit Memlingenist Mainzi lähedal); tema portree on kohtutegelased või kohtu heaks töötavad rahastajad. Memling töötas seejärel Brugges, kus ta maalis palju Itaalia pankurite ja kaupmeeste portreesid. Selles rahvusvahelises ja avatud kontekstis jätame natsionalistlikud märkused ja ei ole vaja küsida, kas need inimesed räägivad prantsuse või hollandi keelt. Linnu, mille edu põhineb nende avatusel välismaailmale, võib pidada Euroopa keskusteks.

Milline on Euroopa institutsioonide ja Eurocratsi kohalolu mõju linnale?

Kas Eurocrats on „uued aristokraadid“? Tsiteerida üht Euroopa Ajaloo Maja külastajat: Eurocratsi mulli võib pidada elitistlikuks nende sissetuleku tõttu, mis on palju suurem kui enamikul teistel Brüsseli elanikel, isegi kui Euroopa institutsioonid võtavad tööle ka ebakindla staatuse ja sissetulekutega töövõtjaid. Chloé Deligne rõhutab, et kogukondade kooselamine samas ruumis, kus jõukus on ebavõrdselt jaotunud, põhjustab õiglasi pingeid. Pärast 70ndate aastate entusiasmi on 80.–90. aastatel Euroopa institutsioonide kohalolek linnas vajalik.

Alates käesoleva sajandi algusest on selle väga suure sissetulekuga elanikkonna (mis ei saa piirduda ainult Eurocratsiga) ja teiste elanikkonnarühmade vahel olnud pinged. Selline olukord suurendab ebaõiglust ja rahulolematust. Ja see tõstatab järgmised küsimused: Brüssel, Euroopa pealinn, kuid kellele? Kes saab kõige rohkem kasu?

Euroopa institutsioonide loomisest tingitud kinnisvaradünaamika ja uute elanike sissevool kõigist riikidest põhjustavad äärmuslikke pingeid nii sotsiaalsetes, rahalistes kui ka majanduslikes küsimustes. Neid pingeid tuleb kiiresti arvesse võtta, et vältida olukorra halvenemist.

Mil määral on Brüssel praegu „kunstlik pealinn“?

Kas Brüssel on loovuse inspireeriv linn? Mida kujutab endast kunstnike kohalolek linnas? Mis on kunstikapital? Mida kujutab see kunstnike kohalolek elanikele? Kas nende vahel on dialoog? See dialoog on üks Wielsi tegevusvaldkondi.

Dirk Snauwaert’i jaoks ei ole mõistel „pealinn“ kultuuri- ja kunstisfääris kohta. Mõnel linnal on kunstiloomes või levitamises suurem tähtsus, kuid see ei ole seotud pealinna funktsioonidega. Mis puudutab kunstnike rahvusvahelist kohalolekut Brüsselis, siis on need näited peamiselt 19. ja 20. sajandil: Brüssel oli paguluses kirjanike (nt Karl Marx, Victor Hugo) või Madalmaade kunstnike kolooniate võõrustajalinn; „La Monnaie“ ooperimaja on Wagnerian, sest Wagneri repertuaar on Prantsusmaal keelatud. Brüsselis toimus 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ka intensiivne kunstilooming, eelkõige kunsti Nouveauga, mida nimetatakse ka rahvusvaheliseks separatistlikuks.

Praegu puudutab loominguline eripära Brüsselis (ja see suundumus on kasvamas) praktikute (kunstniku asemel kunstipraksise) leidlikkust ja interdistsiplinaarset valdkonda, mille maailmakeskus on vaieldamatult Brüssel. See nähtus algas 30 aastat tagasi ja tänu Kunstenfestivaldesartidele on need valdkondadevahelised/ülesed algatused koondatud. Wiels’il on olnud kümne aasta pikkune elukohaprogramm, mis mitte ainult ei tervita Euroopa kunstnikke ranges institutsioonilises mõttes, vaid ka avatumas ja diasporatiivsemas mõttes, sest kunstipraktika on iseenesest euroopalik, olenemata praktikute päritolust. Algselt ilmus flaami laine „80ndatel aastatel, kus tantsu-, uue meedia, muusika-, teatri-, kirjandus- ja filmikunstnikud kogusid ja lõid Brüsselis interdistsiplinaarseid tavasid (Anne Teresa de Keersmaeker, Wim Vandekeybus, Jan Fabre, Alain Platel...). Samal ajal tulid uute väljendusviiside ja -piirkondade uurimisest huvitatud kunstnikud Brüsselisse ja lõpuks elasid seal. Seda võimaldasid suhteliselt madalad kinnisvarakulud ja ruumi kättesaadavus.

Kunstnikud, kes ei saa enam elada Amsterdamis, Pariisis, Londonis või isegi Berliinis, moodustavad meie kunstimulli. Berliin on siiski endiselt suur linn peamiselt Ida-Euroopa jaoks, Viinis räägitakse rohkem endisest Jugoslaaviast; Brüsselis ei käsitleta konkreetselt kedagi, vaid see on sulatuskott.

Brüssel peaks siiski tegema suuremaid jõupingutusi selle olukorra kindlustamiseks.

Kas Euroopa ülesehitamine ei võimalda minna kaugemale mõistest „kapital“?

Grażyna Plebanek usub, et praegusel üleilmastumise ajastul vajavad inimesed ka kohalikke teetähiseid ja sümboleid; ta ei näe ühtegi teist Euroopa linna, mis kujutaks endast juba väga rahvusvahelise elanikkonnaga mugava ja pretsedenditu linna mõõdet.

Dirk Snauwaert tuletab meelde, et Brüsselit nimetatakse kõige sagedamini Euroopa institutsioonide asukohaks, kuid see on ka NATO asukoht.

Chloé Deligne kinnitab, et ükski ametlik dokument ei ütle, et Brüssel on Euroopa pealinn; seda terminit kasutatakse ühises sõnavõtus narratiivis. Võiks teha vahet mõistetel „asukoht“ ja „kapital“, et täita seda vajadust sümbolite järele ilma rahvusriigi reproduktsioonita.

Roel Jacobs teeb ettepaneku, et Belgia ja Brüsseli identiteet on „kerge“ identiteet, võib-olla võib olla see, et mitmekesisus muutub selle identiteedi lahutamatuks osaks. See lähenemisviis on ebatavaline, sest me oleme ikka veel seotud riikide poolt välja töötatud refleksidega.

Igal juhul ei oleks Euroopal kohane tegutseda uue rahvusriigina.