Blandine Smilansky, Euroopa Ajaloo Maja õppemeeskond
Teatavate sündmuste ja nähtuste pärandil oli oluline roll eurooplaste aja jooksul ühendamisel või jagamisel, nagu näiteks Euroopa Ajaloo Maja näitusel „ Memory of the Shoah “ või „ Jagatud ja jagatud Euroopa mälu “. Meie muuseumis ja võib-olla ainult siin näidatakse mälu kui Euroopa ajaloo komponenti, nagu arutelu käigus selgitas Simina Badica, üks Euroopa Ajaloo Maja kõnelejatest ja kuraatorist. Seetõttu oli ajaloomälu käsitleva akadeemilise arutelu korraldamine muuseumi jaoks eriti oluline. Simina Badica, Ruramisai Charumbira ja Michael Rothberg on spetsialiseerunud olulistele ajaloomäludele Euroopa tasandil – kommunismile ja stalinismile, kolonialismile ja orjusele ning holokaustile. Nende põhjalik ja nüansseeritud arutelu, mida toetas Markus J. Prutsch, andis positiivse vastuse küsimusele, mille esitas Euroopa Ajaloo Maja direktor Constanze Itzel oma sissejuhatuses: „Kas me saame pidada Euroopat peegeldavaks ruumiks, kus me arutame mälestuste mitmesuunalist mõju üksteisele?“
Allpool on esitatud väljavõtted arutelust. Kogu üritust saate vaadata siin.
Ruramisai Charumbira alustas oma sõnavõttu austusega põlisrahvastele kogu maailmas, „kelle elud kadusid ja lämmatasid, et võimaldada kaasaegse maailma ja eelkõige kaasaegse Euroopa ideed.“ Ta rõhutas, et me peame hukkunuid mäletama, kui meil on selles arutelus käsitletud vestlusi. Ta tõstatas arutelus väga veenva perspektiivi Euroopa ajaloo ja mälu kohta Aafrika ja maailma ajaloo teadlase seisukohast ning analüüsis keerulist vestlust koloniaalmälu üle Euroopas. Ruramisai Charumbira sõnul kipub Euroopa orjanduse ja kolonialismi osas mängima süütuse kaarti. Väljaspool Euroopat toimunud sündmuste suhtes valitseb relativism. „Tegutseb ka mujal, tagasi tulevad šokolaad ja kohv“, sest ta ütles seda silmatorkavalt. Vastupidiselt näiteks holokaustile, mis hirmutas Euroopa territooriume surmalaagrite ja massihaudadega, ei ole orjapidamise ja kolonialismi „kuritegevuse stseenid“ siin õiged. Asjaolu, et rõhumise ajalugu ei ole isegi dokumenteeritud nende poolt, kellele see juhtus, suurendab veelgi eurooplaste ja Euroopa riikide vastutust. Sotsiaalne ja kultuuriline ajalugu on kogu maailmas juba mõnda aega, kuid pikka aega Aafrika ajalugu ja põlisrahvaste ajalugu kogu maailmas muutnud, tuginedes üksnes koloneerija andmetele.
See nähtus on seda vastuvõetamatum, et väljaspool Euroopat toime pandud koloniaalvägivald määratles ja määratleb jätkuvalt Euroopa sees. Euroopa rajati suhete kaudu väljaspool Euroopat asuvate territooriumidega ning orjusel ja kolonialismil oli oluline roll selles, kuidas Euroopa määratles end tõrjutuse ja ainuõiguse alusel. Kolonialism on aluskivi Euroopale ning Ruramisai Charumbira jaoks on Euroopa valge ülemvõimu idee ja sellest tulenevalt aja jooksul levinud pärilik amnee, mis määratleb meid kõiki mitmel viisil. Liikumine „Mustad elusained“ näitab täna, et see Euroopa idee, et aafriklane kui halvem inimene on püsinud lääne mõtteviisis: isegi tänapäeval peab keegi ütlema, et mustanahaline elu on otsene viide mustanahaliste inimeste kui inimeste eitamisele.
Kas holokausti tuleks endiselt pidada kõige olulisemaks ajalooliseks võrdlusaluseks Lääne-Euroopas? Kuidas on kommunistlikku minevikku Ida-Euroopas pärast raudse eesriide langemist mäletatud ja tõlgendatud? Ja mil määral on need mälestused omavahel konkursil?
Holokausti õppejõud Michael Rothberg, kes sõnastas mõiste „mitmemõõtmeline mälu“, ei ole kahtlust, et holokaust on Euroopa üldsuse jaoks kesksel kohal, eriti institutsionaliseeritud mälu osas, aga ka siis, kui vaadelda koolide õppekavasid ja populaarseid ajalugu. See keskne tähtsus jääb kehtima ka siis, kui see vaidlustatakse, näiteks kui teised mälestused otsivad tunnustust. See tsentraalne tähtsus on siiski ebaühtlane – avaliku ja erasektori vahel on erinevusi, nagu näitavad uuringud Saksamaa kontekstis; riikide ja piirkondade olukord on ebaühtlane; ning lõpuks on selle mälu tähendused keerukad ja keerulised. „Me peame mõistma, et holokausti mälu ajalugu ei ole kunagi olnud lineaarne,“ ütles Michael Rothberg. See kehtib ka teiste mälestuste kohta, kui arvate, et orjuse ja kolonialismi mälestused muutuvad tänapäeval üha suuremaks, või kommunismi ja stalinismi mälestuse saatusele Euroopas.
Simina Badica, kelle uurimistöös käsitletakse kommunismi mälu ja mälestust, selgitas selle mälu staatuse muutumist arutelu alguses. 1990. aastate alguses oli kommunistlik minevik midagi, mida tuli unustada, ning see tuli matta demokraatia ja vaba turu tähistamise entusiasmi all. Euroopa integratsiooniprotsessiga kaasnes Ida-Euroopa ühiskondade ja ajaloolaste vastasseis holokausti suure üldmäluga, millest sai mõningane mudel, mis on peaaegu eeskujuks mälestustavadele. Holokausti ametlikule hukkamõistmisele Ida-Euroopas järgnes kiiresti kommunismi ja stalinismi hukkamõistmine. Holokausti mälestamine sai alguse peamiselt Lääne-Euroopa nähtusena, kuid holokaust ise on esimene Ida-Euroopa tragöödia, mida Simina Badicale meelde tuletas. See mälu on siiski teisejärguline kui kommunism selles Euroopa osas. Ta väidab, et kui holokausti mälu ja stalinismi mälu on võistlenud, on see nüüd „lõpus“. Aja jooksul selliste vastuoluliste suhete potentsiaal vähenes, kuna Kesk- ja Ida-Euroopa mineviku tunnustamise ja tunnustamise esimesed etapid kommunistliku võimu all on möödas. Natsism ja kommunism mõjutasid Kesk- ja Ida-Euroopat üksteise järel, luues tegelikult järjepidevuse ajalooliste kogemuste ja arusaamade osas ning suure keerukuse rolli ja vastutuse osas nendes Euroopa ühiskondades – inimesed on omakorda ohvrid ja kurjategijad ning vastupidi. Sellel oli hiljem oluline roll mälu narratiivide tegemisel.
Inimestele, kes kardavad, et holokaust kaotab oma keskse tähtsuse, kui mängitakse rohkem mälestusi, või need, kes kardavad, et holokausti mälu kesksus on blokeerinud stalinismi või kolonialismi mälestuste tee, on oluline meelde tuletada, et see ei toimi. Kuna holokaustist sai keskseks muutunud, hakkasime rääkima ka mõnest muust mälestusest, mitte tingimata sobival viisil, vaid vähemalt on alanud protsess. Holokausti korrastamine ei tähenda selle relativeerimist: pigem võib teiste ajalooliste sündmuste toomine holokausti kõrval aidata meil välja töötada „isegi keerulisemaid inimõiguste versioone“. Uus mälutöö peaks minema kaugemale ohvrite ja kurjategijate paradigmast, võttes arvesse inimesi, kelle vahel Michael Rothberg nimetab „kaudseid teemasid“. Kõik kõnelejad väljendasid oma vaatepunktist mõtet, et mitme mälestuse koostoime on õige tee – nende sõnavõtud kujutasid endast väidet selle kohta, mida Michael Rothberg nimetas keerukamaks kultuurimälusfääriks, millel on mitu keskust, ristumiskohad ja raamid.
Ruramisai Charumbira ja Michael Rothberg selgitasid, kuidas holokausti ja kolonialismi ajalooga seotud mäluprotsessid on omavahel rohkem seotud kui need, mida võib eeldada. Michael Rothberg mainis muu hulgas juutide ja mustade intellektuaalide teoste arhiivi, kes püüavad natsi genotsiidi mõista just seoses kolonialismi ja orjuse ajalooga. Boomerangi efekti – seda, kuidas väljaspool Euroopat kolooniates toime pandud vägivald oli natsivägivalla vormis Euroopasse tagasi pöördunud – teoorias olid sellised inimesed nagu Hannah Arendt ja Aimee Césaire. Nagu Rothberg tuletas meelde, algas holokausti mälestusprotsess Euroopas 1960. aastate alguses (Eichmanni kohtuprotsess 1961. aastal oli verstapost), mis vastab dekoloniseerimissõdade ja -protsesside perioodile. Need kaks asja, mis toimuvad samal ajal, olid kindlasti omavahel seotud. Prantsusmaal tekkis Alžeeria iseseisvussõja ajal Alžeeria-meelsete aktivistide seas holokausti mälestused. Lõuna-Aafrikas oli AntiApartheidi liikumine suures osas Aafrika (mustade) inimeste liikumine ning selle liikumisega ühinenud vähesed valged inimesed olid peamiselt juudi inimesed (kõige kuulsem sügavalt pühendunud paar Ruth First ja Joe Slovo kommunistlikust parteist, mis on kooskõlas ANCga). Nagu Ruramisai Charumbira seda tõstis, on juudid ja mustad inimesed, kes on Euroopa ajaloos oma rassi ja nahavärvi tõttu alaealistena koheldud, n-ö katkendlikud valged, mida mõistetakse Euroopa ülemuse tundena.
Mitmed, eelkõige kuulajaskonna sekkumised aitasid sellele mäluarutelude detsentraliseerimise ja komplitseerimise ideele konkreetset sisu anda. Kui Michael Rothberg küsis juutide genotsiidi konkreetse sõna põhjuse kohta, rõhutas Michael Rothberg, et kuigi juutide genotsiidi kohta on õiglane kasutada ainsust, väärivad teiste natsismi ohvrite ajalugu kindlasti rohkem tähelepanu, ilma konkurentsita. Nende hulgas on romad – nende ajaloo mälestuses ei tunnustata mitte ainult natsismi kontekstis, vaid ka Euroopa orjapidamise ajaloos. Romad on olnud Ida-Euroopas 500 aastat orjastatud, tuletas Simina Badicale meelde: seda ei mäletata ning rassism nende inimeste vastu on kogu Euroopas ikka veel laialt levinud reaalsus. Kuulajaskonnast üks mäletas ka esimest maailmasõda kui Euroopa mälu elementi, mis on vähem nähtav, kuid mitte vähem oluline ja mitmekihiline. Ida-Euroopas vastab selle lõpp paljude rahvusriikide sõltumatusele, samal ajal kui koloniaalajaloos ja eelkõige üleaafrikalises ühiskonnas on sellel samuti oma roll. WWI 100. aastapäev aitas neid mälestusi rohkem esiplaanile tuua ning viimasel ajal lõppes COVID-19 pandeemia Hispaania gripi amneeesiaga, mis oli unustatud episoodi, mis on seotud ka esimese maailmasõjaga, millele vähemalt akadeemilistes ringkondades saab hiljutiste sündmuste tõttu nüüd rohkem tähelepanu.
Selleks et mõista, kuidas kultuurimälu toimib ja aitab kujundada avalikke diskursusi ja mõtteid, on vaja ja pigem põnevalt jälgida rohujuuretasandi aktiivsuse rolli – inimesed, kes tulevad tänavatele, et taastada oma väärikus võrreldes minevikuga, nagu me näeme eelkõige tänapäeval koloniaalmälludes. Me ei peaks mitte ainult jälgima seda tüüpi aktiivsust, vaid ka selles osalema – uute mälestuste loomine, nendega suhtlemine, nende nüansseerimine ja keerukus. See on see, mis hoiab mälu elus ja kuidas ajalugu koostatakse – mitte akadeemiline ajalugu, vaid kohapealne ajalugu: need kaks ei ole nii kaugel, kui me arvame.