Arutelu teemal „Euroopa sõjajärgsed perioodid“
Blandine Smilansky, Euroopa Ajaloo Maja õppeosakond
11. veebruaril 2019 kutsus Euroopa Ajaloo Maja Oxfordi Ülikooli kaasaegse Euroopa ajaloo professori Martin Conway, Maastrichti Ülikooli Euroopa ja ülemaailmse ajaloo professor Kiran Klaus Pateli, Kesk-Euroopa Ülikooli soouuringute professor Andrea Pető ja Prantsusmaa riikliku teadusuuringute keskuse teadusdirektor Henry Rousso paneelarutelule „1989 in Perspective“, mida juhib Euroopa Ajaloo Maja direktor Constanze Itzel.
Hiljuti avaldatud raamat „ Euroopa sõjajärgsed perioodid 1989, 1945, 1918 “ (Martin Conway ja Henri Rousso on koos Pieter Lagrouga Université Libre de Bruxelles’ist kaastoimetajad) pakkusid sisukaks ja innustavaks aruteluks ajaloo kirjutamise, ajaloolase rolli ja Euroopa mõõtme üle ajaloos, mis põhines 1989.–1991. aasta sündmuste ja nende tähtsuse üle Euroopa jaoks.
Kuigi arutelus osalesid teadlased, kes keskendusid peamiselt minevikuuuringule, käsitleti arutelus väga palju praeguseid aegu. Sõnavõtjad näitasid suurepäraselt, kuidas ajalugu eksisteerib mineviku ja oleviku pidevas suhtluses, et uurida ja mõista meie maailma.
Peamised kuupäevad ajaloos: mis on asjakohane?
Teatud aastate või isegi päevade määratlemine ajaloo pöördepunktidena on üsna levinud tava, sest paljud raamatud võivad anda tunnistust. See on kirjastajate, ajakirjanike ja laiema üldsuse seas üsna populaarne; seda võib isegi pidada moeks või hüppeks, eriti tänapäeval „mäluinflatsiooni“ kontekstis. See on peaaegu sarnane, sest ajaloo autor peab leidma ja esile tooma selle olulise hetke, millest ta saab seejärel kirjutada. Ja nagu Patel rõhutas: „See sõltub meie esitatud küsimustest, millist pöördepunkti me näeme“, mis avab palju võimalusi. Pető kirjeldatud „omastamise“ protsessi kaudu reinvesteerivad mälupoliitika osalejad uut sisu teatud kuupäevadel, andes neile tähenduse, mis vastab nende ideoloogilisele ja poliitilisele tegevuskavale.
See, mida Euroopa sõjajärgse perioodi autorid on püüdnud teha, on kindlasti erinev: nad töötavad pigem „perioodi“ kui „momenti“ mõistega ja võrdlevad kolme erinevat. Nad keskendusid sõjajärgsetele perioodidele (ehk „sorties de guerre“ prantsuse keeles), mitte sõjaajale, võimaldades paindlikumat raamistikku sündmuste ja protsesside tõlgendamiseks, nagu selgitas Rousso: „Kui töötate sõjaperioodil, on teil üsna range kronoloogia, kui töötate sõjajärgsel perioodil, teate, kus te alustate, [kuid] mitte täpselt, kus te lõpetate.“ sõjajärgsed perioodid – miski teised ajaloolased, nagu Tony Judt, kes õppisid juba varem, kuid kelle puhul keskenduti ainult 1945. aastale – muutuvad siis pöördepunktidest enamaks: sõjajärgne periood on aeg, mil luuakse uusi asju, mis loovad tingimused uuele ajaloole.
1989, uue ajastu algus?
Kui külm sõda oli tõepoolest sõda, siis olenemata sellest, kui erinev oli sõda võrreldes esimese ja teise maailmasõjaga, ning kui aastad 1989–1991 tähistavad külma sõja lõppu, siis miks mitte käsitleda 1989. aasta järgset perioodi sõjajärgse perioodina? Rousso selgitas, kuidas see harjutus osutus huvitavaks näiteks siis, kui ajaloolane John Horne, kes on üks raamatu autoritest, kohaldab 1989. aasta järgsele perioodile mõistet „mooduste demobiliseerimine“, mille ta algselt lõi I maailmasõja järgsete mõtteviiside kirjeldamiseks.
Conway rõhutas, kuidas sellele järgnenud 989 aastat kui sõjajärgne periood annab neile tegeliku tähtsuse. 1989. aasta ei olnud kindlasti „ajaloo lõpp“, nagu mõned väitsid 1990ndate alguses, mitte midagi, mis seal Kesk- ja Ida-Euroopas juhtus, kuna Lääne-Euroopa elanikud seda tollal suures osas tajusid. See oli kujundav hetk kogu Euroopa jaoks, samuti ja võib-olla eelkõige lääne jaoks. Conway väitel võis see olla uue ajastu algus, mida iseloomustab (uuesti ühendatud) Saksamaa uus keskne roll, terve rea sõltumatute rahvusriikide (taas)loomine, Euroopa kapitalistliku määratluse tekkimine ja Venemaa marginaliseerumine Euroopa poliitikas. Kas 1989. aasta järgset perioodi võiks pidada Euroopa ajaloo eriliseks ajastuks, mis võib lõppeda Brexitiga?
Ajalooline ja kohalviibija
Selle arutelu aluseks olnud raamatu üks silmatorkavaid jooni on taandarenev lähenemine kolmele sõjajärgsele perioodile, nagu näitab alapealkiri „Tagasikirjutamine“. See lähenemisviis ei ole uus, nagu Rousso tuletas meelde, et see pärineb Prantsuse ajaloolaselt Marc Blochilt, kes selgitab, kuidas ajaloolasel kui tänapäeval elaval inimesel on paratamatult anakronistlik perspektiiv oma varasemate õpingute kohta. Kui võtta lähtepunktiks praegune või viimane minevik, nagu tegid Euroopa sõjajärgsed perioodid, aitab see vältida teleoloogilisi lähenemisviise ja lineaarseid vaateid: tellimuse ümberpööramine seab kahtluse alla põhjuslikud seosed, nagu Patel selgitas, ja toob esile uusi küsimusi.
Küsimus mineviku ja oleviku vahelisest seosest võtab tänapäeval uue tähenduse, ütles Pető oma riigis Ungaris, aga ka teistes. „Mnemoniaalse sõja“ kontekstis ohustab teadlase positsiooni sekkumisriik, mille eesmärk on faktide juurde tagasipöördumise nõude kohaselt uuesti määratleda humanitaarteadused, sotsiaalteadused ja ajalugu. Ajaloolaste ja teadlaste, Pető hoiatajate jaoks on kaalul teaduse tulevik.
Euroopast.
Millised Euroopa tulevikuväljavaated ajaloole ja eelkõige 1989. aasta järgsele perioodile on praegu asjakohased ja piisavad? Conway sõnul on Euroopa Liidul raskusi ajalooliselt informeeritud looga oma olevikust, sest ta on 20. sajandi minevikus juurdunud narratiivi vang. Ta selgitas, et on viljakam vaadata Euroopa 19. sajandi ajalugu, et mõista, mis juhtus pärast 1989. aastat ja kuidas see viis Euroopa praeguse olukorrani. Perioodi 1848–1870 ja sellele järgneva perioodi vahel on võimalik teha analüüse, näiteks (uute) rahvusriikide mitmekordistumine.
Pető jaoks on võtmeküsimus legitiimsuse küsimus, kui rääkida Euroopa perspektiivist ajaloole. Sellise perspektiivi omaks võtmine nõuab „valgustatud sõlmlennujaama“ positsioonist loobumist ja enesekriitika kasutamist; kaaludes alternatiive, väljajätteid ja muid seisukohti, mida seni ei ole arvesse võetud, küsides, kuidas esitatakse või ei küsita teatavaid küsimusi, tuginedes millistele püüdlustele. See õiguspärasuse küsimus on eriti oluline ajal, mil seda ohustab uus arusaam Euroopa ja Euroopa ühtsuse tähendusest.
Nagu Rousso rõhutas, ei saa täna näiteks enam rääkida Euroopa ajaloost kui poliitilisest utoobiast, mis on liikumine, mis on suunatud teatavat liiki edusammudele, mis suures osas põhineb 1945. aasta järgsel perioodil eeldusel, et Euroopa on üles ehitatud sõja vältimiseks. Tagasivaatamine Euroopa integratsiooni ajaloole võib aidata seda lõksu vältida: Euroopa Ühendus oli seitsmekümnendate aastate lõpu, kaheksakümnendate aastate alguseni vaid üks paljudest poliitilistest võimalustest ja üsna ebatõenäoline, nagu selgitas Patel: „hilinenu rahvusvahelise koostöö etapis“. Seetõttu ei olnud see Euroopas rahu tagamisel nii otsustav tegur: sõjajärgne lahendus viidi suures osas lõpule Euroopa integratsiooni alguse ajaks. Euroopa Ühendusel oli pigem oluline roll, millel oli märgatav mõju sotsiaalsele rahule hiljem, seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel, eelkõige seoses lõunapoolse laienemisega, luues demokraatiale ülemineku vorme.
Kõik kõnelejad tunnistasid, et me elame keerulisel ajal, seistes silmitsi uute oludega, mis on kindlasti destabiliseerivad, kui vaadata arutelu Euroopa ja Euroopa integratsiooniprojekti üle. Kas muuseumispetsialistide ja teadlastena, kes tegelevad Euroopa kaasaegse ajalooga ja töötavad mineviku euroopalikumaks muutmise nimel, oleme veidi maha jäänud, elades viimase kümne aasta tagusest ajast rohkem kui praegu? Kuidas me saame rääkida inimestega, kes on kaotanud oma tee Euroopa mõistmiseks ja kes peavad seda läbi minevaks reaalsuseks?
Arutelu näitas, et kui väita, et Euroopas on-189 aastat pärast 989. aastat eraldi ajalooline periood, millel on oma iseloomulikud tunnused, siis on see nüüd möödas ning et ei ole piisav ega asjakohane proovida 21. sajandi Euroopat analoogiliselt lihtsalt sama õpiku uue peatükina, mitte täiesti uue õpikuna.
Euroopa Ajaloo Majas toimunud elav arutelu tõstatas uue aruteluks avatud küsimuse: Kas me oleme täna sõjaeelsel ajal või sõjajärgsel perioodil? Kas me oleme isegi sõjaajal?