Ajalooõpetajad ja mõtestatud lootuse otsimine

Aprilli lõpus oli mul au olla kesksel kohal Euroopa Parlamendi suures istungisaalis, et pidada EuroClio aastakonverentsi avakõne teemal „Hope and History“.

See on kogu Euroopa ajalooõpetajate kogu, mis on koondunud koostöös Euroopa Ajaloo Majaga, mis on Brüsselis asuv muuseum, mille ülesanne on hoida avalikku ruumi Euroopa pidevalt areneva loo jaoks.

Otsustasin pille mitte suhkrustada, küsides kokkupandud õpetajatelt, kui lootust nad praegu tunnevad, ja küsides vastuseid, mida võite oodata.

Olen viimasel ajal tundnud, et lootuse idee tekitab minus üpris suuri vastuolusid. Minu sõber Ece Temelkuran leiab, et see on „liiga pehme sõna“, väites, et me elame ajal, mil „meil võib olla vaja tegutseda isegi siis, kui lootust ei ole“. Ja teatavas mõttes kaldun nõustuma. Enam ei ole lootust õrnale, lihtsale ja kindlale tulevikule koos kõigi ökoloogiliste ja poliitiliste murrangutega, mis on juba käimas ja kindlad, kuid ma ei ole kindel, et paljud inimesed tõesti niikuinii „loodavad“.

Ma väitsin, et me võime loota, et saame elada sisukat elu, mida inspireerivad selgus, kujutlusvõime ja tegevus. See on sisuka lootuse retsept, mille laenasin Rebecca Solniti raamatust „Hope In The Dark“ oma aadressi struktureerimiseks.

Kui me näeme selgelt, et meie kriiside põhjus on lugu, millesse me lõksu jääme, mitte vältimatult halva inimkonna põhimõtteline ja oluline läbikukkumine.

Kui me julgeme kujutleda, otsime ja leiame kohti ja inimesi, kes on selle ajani silmitsi seisnud, ning nõuame kollektiivset tegutsemist, et luua koos oma alternatiivid meie läbikukkunud süsteemidele. Konverentsil jagasin Norra Stavangeri tuleviku paneeli esindaja Regen Melbourne’i lugusid Poola noorteliikumisest „Plan for Generations“...

Kui me tegutseme, saame me kõik nende eeskuju järgida ja teha sama.

Ma arvan, et kõigil õpetajatel on meie kogukondades oluline roll kõigi kolme sellise asja inspireerimisel. Ajaloo eriline roll on ehk tuletada meile meelde, et asjad muutuvad, süsteemid muutuvad tõeliselt fundamentaalsel viisil, kui me astume selgusesse, kujutlusvõimesse ja tegevusse.

Pärast kõnet võtsid mu suurepärased võõrustajad Laurence Bragard ja Guido Gerrichhauzen mind lühikeseks ekskursiooniks Euroopa Ajaloo Majas. Minu lemmikkoht muuseumis? Väljapanek, mis kõrvutab fašistlikku kirjandust ja Euroopa unistajate kirjandust, mis mõlemad pärinevad 1930. aastatest. Ma arvan, et see kajastas jõuliselt minu sõnumit: tõendid selguse, kujutlusvõime ja tegutsemisvõime kohta pimedal ajal; suur meeldetuletus, et kaunis unistus Euroopast sündis leekide taustal, mitte rahulikus ja vaikses õhkkonnas. 

Tulevik ei ole lihtne ning see ei ole korras ega kontrollitav. Asjad saavad tõepoolest väga rõõmustavaks.

Kuid selles rahulikus õhkkonnas võib olla palju ilu ja tähendust. Ja teisel poolel võib olla veelgi rohkem. 

Asjaolu, et me ei tea täpselt, milline on tee iga samm ja milline see on, ei tohi takistada meid seda teed kõndimast.

Jon Alexander on auhinnatud kodanike autor: Why The Key to Fixing Everything Is All Of Us, taskuhäälingu „Kuidas päästa demokraatiat“ kaaskorraldaja, Harvard Kennedy kooli tuhakeskuse demokraatliku valitsemistava ja innovatsiooni külalisteadur ning projekti „New Citizen“ kaasasutaja.

Loe lisaks Hope manifesti kohta ja laadi alla selle koopia kuni 24 keeles.