Loovus

Klaasist puhutud hobune, mida kaunistavad elemendid on kedratud ja tangidega töödeldud. Klaassepp valmistas selle eseme vabal ajal.

Klaasist hobune on Liège’i klaasitööstuse pärand, mis on oma oskusteabe tõttu rahvusvaheliselt tunnustatud.

Ei ole teada.

Tellimuste valmistamise vahel harjutasid klaassepad pate de verre (klaasipasta) tehnikas valmistatud klaasi jääkidega. Selle asemel, et need ära visata, lasid klaassepad oma kujutlusvõime valla, et luua bouseillé-tüüpi klaasesemeid, nagu näiteks see hobune.

Materjal/tehnika

Mitmevärviline puhutud klaas ja läbipaistev klaaslõng

Mõõtmed

15 × 6 × 20 cm

Tulmekood

5052740

Autoriõigus

Liège’i provints – Valloonia Koduloomuuseum

Staatus

Hoidlas

Pildi autor

Liège’i provints – Valloonia Koduloomuuseum

Mister Guttalin on kujuke, mille Ettore Guatelli ise kasutatud kingakreemituubist tegi. See näitab, kuidas mittemillestki saab teha midagi. Selline väike isiklik kunstiteos võib pakkuda selle loojale rõõmu ise midagi valmis teha – nii nagu lapsed vanasti, kui nad meisterdasid ise omale mänguasju, kui vana kolu pakkus lõputuid võimalusi ja võis nende kujutlusvõime abil muutuda ükskõik milleks, mida mäng nõudis. Guatelli ütleb, et just see ongi lõbus: lasta ennast n-ö prügil inspireerida ja avastada uuesti leiutamise rõõm.

Tänu oma muuseumi jaoks kogutud esemetele töötas museograaf ja algkooliõpetaja Ettore Guatelli välja haridusfilosoofia, mis põhineb asjade otsesel vaatlemisel. Seda võiks nimetada objektipõhiseks hariduseks. Tundides, mida ta andis Ozzano Taro algkoolides, aga ka arvukatel loengutel, mida ta konverentsidel on pidanud, kasutas Guatelli ise seda teadmata meetodit, mis sarnaneb praeguste Bruno Munari ja Maria Montessori pedagoogikast lähtuvate meetoditega. Narratiivi keskmes olid esemed ja need näitlikustasid tema lugude väärtust ja tähtsust.

1990. aastate lõpus jäi Ettore Guatelli haigeks ja sai keemiaravi. Haigus aheldas teda paranemiseni oma magamistuppa. Sellel perioodil valmisid sellised tööd nagu Härra Guttalin, lisaks kujukesed, mida ta valmistas loodusest või kodust leitud kribust-krabust, nagu oksakesed, kreeka pähkli tuumad, luutükid, kivikesed või pudelikorgid. Guatelli tegi neid sahtlite ja kastide viisi ning ükshaaval sündis tema käte vahel terve miniatuurne rahvas, mis on nüüd muuseumi mängutoas välja pandud.

Guatelli meisterdatud kujukesed, sh Härra Guttalin, on näitusel mängutoas, kus nad on ritta seatud parempoolse seina riiulitele. Mängutuba on muuseumis eriline koht, sest just selles ruumis saab aimu Guatelli uurimismeetodist. Siin näevad külastajad oma silmaga seda, mis oli Guatelli eesmärk: koguda ammu kadunud aegadest pärit esemeid, mille elu ulatub veel kaugesse tulevikku. Siit ei leia me mitte ainult kujukesi, vaid ka muid mänguasju – kreeka pähkli koortest veskeid, veoautokesi, karusselle ja miniatuurseid lennukeid – kõik selle meisterdanud lapsed, kes lihtsat traadipusa vaadates suudavad sellesse kujutleda terve maailma.

Materjal/tehnika

Kingakreemituubist kujuke

Mõõtmed

Cm: 5x6x4

Tulmekood

@Fondazione Museo Ettore Guatelli

Staatus

Eksponeeritud

Pildi autor

Mauro Davoli

Esteetiline tervik moodustub tajutava ruumi, tajuja enda ja rehvi kokkupuutepunktis. Oma arvamuse väljendamine on taju ja maitse küsimus. Esimene on teooria teema, teisega tegeleme iga päev – alati on midagi, mis meile kas meeldib või ei meeldi. Rehvidest valmistatud lillepotti kellegi aias võib võtta kui muust kontekstist sõltumatut katset lahendada tülika tehnikaprügi probleemi. Kui aga kohtame seda muuseumis, tõstatab see küsimusi kollektsioonide loomise või soovimatu kultuuripärandi teemal. Kuigi rehve saab võtta ringlusse, on neid lihtsam visata maanteekraavi, kus need pakuvad seltsi teistele meie tsivilisatsiooni viljadele: külmikutele, plastpudelitele ja kilekottidele. See ilmestab meie sisseharjunud objektistavat ja saamahimulist lähenemist loodusele ning meie intellektuaalset laiskust, mis ei lase meil ümbritseva ruumiga tõeliselt suhestuda. Lillepotti silmitsedes võiksime mõelda ka selle üle, mis on väärt alles hoidmist ja kuidas me sellest räägime.

Rehve, millest on tehtud tarasid või peenrapiirdeid, koeraasemeid, kiikesid või isegi sandaale, võib leida igas maailmanurgas. Võimalused nende taaskasutamiseks on lõputud ja loovusel pole piire. Nende kummirõngastega saab ruumi piiritleda ja taltsutada, mis omakorda tekitab hulga küsimusi. Mis on privaatne, mis ühine? Mis on kahjustatud, mis mitte? Ese või mitte-ese? Mis ei vääri tähelepanu, aga mis torkab kohe silma? Samuti sobib siia valgustusajastu põhitees inimesest kui kellestki, kes seisab loodusest väljaspool.

Poola etnograafiamuuseumid alles otsivad oma identiteeti. Nad on selle kaotanud maapiirkondade ja rahvakultuuri kõhetumise tõttu. Väikeses külas kirikulaadalt ostetud rehvidest valmistatud lillepotti on võimalik tõlgendada mitmel viisil: näiteks keskkonnateadlikkuse ja keskkonnateadliku mõtlemise väljendusena, mis polnud just tavaline, või siis osana suuremast arutelust selle üle, mis kultuuripärand õieti on.

Seda objekti seob jäätmetega laiemas tähenduses korduskasutamine ja väärindamine – juba olemasolevatele esemetele uue otstarbe andmine. Ruumi taltsutava ja esteetilise elemendina paneb see meid mõtlema sellele, kuidas me maailma kogeme, ning arutlema väärtuste üle, mille põhjal oma kogemusi mõttes korrastame. Kas prügil võib olla mittemajanduslik väärtus?

Materjal/tehnika

Värvimine, lõikamine, liimimine; autorehv

Mõõtmed

Kõrgus 65 cm pikkus 80 cm sügavus umbes 30 cm

Tulmekood

PME 58041

Autoriõigus

Riiklik Etnograafiamuuseum

Staatus

Eksponeeritud

Pildi autor

Foto: Edward Koprowski

Austria Koduloo- ja Rahvakunstimuuseum omandas selle teose 2022. aasta keskpaigas. Viini kunstnik Sabine Wiedenhofer mõtles teose välja ja valmistas selle 2021. aastal esemete (kirjad, küünlad, pehmed mänguasjad jms) jäänustest, mis asetati spontaanselt Viini 1. piirkonnas 2. novembril toimunud terrorirünnaku mälestuseks. Kunstnik ise viibis islamiäärmuslaste rünnaku ajal tänavatel, kus rünnak aset leidis, ja varjus koos oma perekonnaga terroristide tule eest ühes kohvikus. Järgmistel päevadel külastas ta mitu korda rünnaku sündmuskohta ja nägi, kuidas kasvab ohvrite mälestamiseks asetatud esemete arv. Ta tundis vajadust teha neist püsivad kunstiteosed.

2. novembril 2020 saginat täis Viini kesklinnas toimunud rünnakud, mis leidsid aset vahetult enne COVID-19 tõttu uute liikumispiirangute kehtestamist, oli suur šokk, mille tagajärgi on tunda tänaseni. See mõjutas Austria pealinna elanikke nii isiklikul kui ka emotsionaalsel tasandil, samuti mõjutas see ülejäänud Austria elanikke. Paljud teadsid või teavad inimesi, kes viibisid terrorirünnaku toimumiskohas. Ese ühendab endas rünnaku kogemuse, sellele vahetult järgnenud sündmused ning individuaalsed, kollektiivsed ja riigi kui terviku mälestused toimunust, samuti kasutatud toimetulekumehhanismid, ning teiste Euroopas ja kaugemal asuvate kohtade kogemused ja mälestused, kus on viimastel aastatel toimunud islamistlikke terrorirünnakuid.

Need esemed ei ole Austria Koduloo- ja Rahvakunstimuuseumi jaoks tavapärased. Kunstiteosed kinkisid muuseumile kunstnik ja galerii, kus tema teoseid eksponeeritakse. Austria Koduloo- ja Rahvakunstimuuseumi kollektsioonid sisaldavad peamiselt igapäevakultuuri ja/või rahvakunstiga seotud esemeid ning kollektsioonides on ainult mõned moodsad kunstiteosed. Kuna rünnak on Viini ja Austria kui terviku kultuurilises ja kollektiivses mälus väga olulisel kohal, otsustas Austria Koduloo- ja Rahvakunstimuuseum need esemed kollektsioonidesse lisada ja säilitada neid Viinis, et neid edasi uurida.

Viinis aset leidnud terrorirünnak ja spontaansed mälestustegevused, näiteks rünnakute toimumiskoha külastamine ning sinna kirjade, küünalde, pehmete mänguasjade ja muude sarnaste esemete viimine, on jätnud oma jälje. Nende mälestusesemete hävitamist oleks tajunud rüvetamise ja lugupidamatuse ülesnäitamisena mitte ainult kunstnik, vaid ka kohaliku omavalitsuse jäätmekäitluse osakond. Tekkis küsimus, kuidas käia ringi eriliste mälestusesemetega, mille jaoks ei leidunud avalikus ruumis (püsivat) kohta, mille jaoks ei olnud võimalik sellist kohta luua ja mis tuli seega kõrvaldada. Kuigi asjaomane munitsipaalteenistus eemaldas alguses esemed ja käsitas neid jäätmetena, tegi see teenistus hiljem esemetega tegelemiseks kunstnikuga logistikaalast koostööd. Esemete üleandmine Austria Koduloo- ja Rahvakunstimuuseumile on loonud institutsioonilise ja muuseumitöö alase raamistiku sellisel viisil mälestamise puhuks ning rünnakuga toimetulemise protsessi ja sellega leppimise jaoks.

Materjal/tehnika

Klaas, alumiinium

Mõõtmed

Klaas 26 × 26; Alumiinium: 37 × 37

Tulmekood

ÖMV/89.815/01,02

Autoriõigus

© Volkskundemuseum Wien

Staatus

Hoidlas

Pildi autor

© Christa Knott, Volkskundemuseum Wien © Claudia Peschel-Wacha, Volkskundemuseum Wien

-

-

-

-

Materjal/tehnika

Puuvill

Mõõtmed

80 × 50 × 10 cm

Tulmekood

ERM A 1066:6

Autoriõigus

Eesti Rahvusmuuseum

Staatus

Tekstiili ladustamine/kogumine

Pildi autor

Eesti Rahvusmuuseum

See kalake valmistati tõenäoliselt mõnes Rumeenia klaasivabrikus, millest paljud asusid Transilvaanias. Tuntuimad neist olid Pădurea Neagră ja Tomești klaasivabrik. Kuigi klaasipuhumine on suurt meisterlikkust nõudev kutseala, signeerisid nende vabrikute töötajad oma töid harva. Kommunistliku režiimi ajal kuulus turustamise ainuõigus näota riigiettevõttele, kellele omistati ka klaasipuhujate töö autorlus.

Kuigi selle eseme täpne päritolu pole selge, teame, et klaasesemeid toodeti Transilvaanias juba alates 7. sajandist. Esimesed klaasimeistrid asustati sinna Itaaliast Muranost; aja jooksul lisandus neile saksa ja slovaki käsitöölisi. Hiljem avati Transilvaanias Pădurea Neagră ja Tomești klaasitehased. Kommunismiaja keskpaiku leidus selliseid klaaskalu enamikus Rumeenia kodudes. Pilt kineskoopteleri kasti kaunistavast pitslinikust sellele asetatud klaaskalakesega on leidnud kindla koha rahva ühismälus. Mõne allika andmeil eksporditi 90–95% Rumeenias toodetud klaasesemetest USAsse.

Klaaskala kuulub suuremasse kollektsiooni, mille on muuseumile annetanud Marius Cazan. Pärast 1989. aasta revolutsiooni, millega kukutati senine kommunistlik valitsus, kutsus vastloodud Rumeenia talumuuseum inimesi üles annetama näituste ja arhiivi tarbeks esemeid, mis aitaksid jäädvustada Rumeenia argiajalugu ja lähiminevikku. Hulk selliseid klaaskalakesi jõudis muuseumi kogusse seoses näitustega Cei din lume fără nume (2012) ja Muzeu3017 (2017).

Tegemist on hariliku iluasjaga, mille tähtsuses ajaloosündmuste ja kõrgkultuuri taustal on muuseumid alles hiljaaegu kokkuleppele jõudnud. See pole masstoode, sest selle valmistamiseks oli vaja käsitöölise oskusi. Ühtlasi on see midagi enamat kui tarbeese, sest kajastab omaniku elustiili ja mitmesuguseid ühiskondlikke hoiakuid. Ühest küljest kuulus see riigivõimust eraldatud eraelusfääri, teisest küljest aga paratamatult seostus võimuga ja aitas seda legitimeerida. Sotsialismiajastul muutsid sellised iluasjad luksuse demokraatlikuks ja kättesaadavaks, pakkudes võimalust kujundada elupaigast kodu. Tänapäeval tajutakse neid tihti kitšina.

Materjal/tehnika

Klaasipuhumine

Mõõtmed

30.5 x 10 x 6 cm (L x W x H)

Tulmekood

C.Ob-0048

Autoriõigus

Rumeenia Rahvuslik Talumuuseum

Staatus

Hoidlas

Pildi autor

Vladimir Bulza / autoriõigus NMPR