Prügi või aare

Need kaks büsti annavad tunnistust Vladimir Iljitš Lenini isikukultusest, mis sai alguse NSVList ja levis pärast sotsialistlike režiimide kehtestamist üle kogu idabloki. Nad on näide sellest, kuidas muuseumide suhtumine oma eksponaatidesse aja jooksul muutub. Büstid on pärit Lenini-Stalini muuseumist, mis asutati 1951.–1955. aastal Bukarestis (Moskva Lenini keskmuuseumi filiaalina) ja tegutses mitmes vormis kuni 1990. aastani. Tõenäoliselt toodi büstid 1950. aastatel NSVList, kuigi pärast 1945. aastat toodeti selliseid skulptuure ka kohalikul tasandil. Praegu on teoksil Nõukogude Liidust inspireeritud muuseumi ajaloo uurimine.

Need kaks büsti kajastavad Rumeenia suhteid idabloki, sealhulgas NSVLiga, millest sai pärast 1945. aastat Kesk- ja Ida-Euroopas peamine võimukeskus. Moskva Lenini keskmuuseumil olid filiaalid ka mitmes teises idabloki riigis ning kõikjal kordasid need sama mudelit. Idablokis 1989. aastal toimunud kommunismivastaste revolutsioonidega kaasnes seniste juhtide jumalikkuse kaotus ja nende kujude hävitamine. Mõnel pool on selliseid skulptuure ka kokku kogutud ja uude konteksti paigutatud, näiteks Leedus Grūtase pargis ja Budapestis Memento pargis. Nii on juhtunud ka nende kahe büstiga.

Vastloodud Rumeenia talumuuseum päris 1990. aastal nii muuseumihoone kui ka suure osa seal seni paiknenud parteimuuseumi kogudest, mille ta kas ära andis või minema viskas. Hiljem avastati muuseumi keldrist veel üks laoruum, kuhu 1960. aastate teisel poolel olid paigutatud endise Nõukogude muuseumi eksponaadid. Kõige tõenäolisemalt pärinevadki need kaks büsti sellest kogust ja peideti lattu, kui Rumeenia Nõukogude Liidust distantseerus ning kultuuri ja ideoloogia valdkonnas rahvusliku suuna võttis. Nii asendati Nõukogude kommunistlike liidrite kujud kohalikega ja vormus uus rahvusmütoloogia, milles riik ja Rumeenia Kommunistlik Partei olid tihedalt ühte põimunud.

Neil büstidel on jäätmetega mitmekordne seos. Kõigepealt koristati büstid näituselt, kui Bukaresti režiim võttis natsionalistliku suuna. Pärast 1990. aastat asuti kõiki talumuuseumi valdusse jõudnud eksponaate kunstilis-esteetiliselt ümber hindama. Selle tulemusel said büstid kahekordse degradeerimise osaliseks – esiteks kui koopiad ja teiseks kui sotsialistliku realismi laadis teosed. Punane büst sai oma praeguse välimuse näituse „Ciuma“ (Katk) tarbeks. Sellega eemaldati see masstootmise maailmast ja muudeti kitšiks, mis omakorda seostub emotsioonide manipuleerimisega. Seejärel langesid mõlemad büstid unustusse.

Materjal/tehnika

Kips, toonimine/lakk

Mõõtmed

~ 61 x 34 x 32 cm (hall Lenin); ~ 52 x 24 x 21 cm (punane Lenin)

Tulmekood

C.Sc-0001, C.Sc-0002

Staatus

Hoidlas

Pildi autor

Autoriõigus NMRP

Tellis pärineb lammutatud Rakuschi veski hoonest. See oli esimene veski Celjes, kus jahvatati teravilja auru jõul. Veski ehitati 1903. aastal ja see töötas kuni 1935. aastani. Pärast sulgemist kasutati hoonet raua ladustamiseks Rakuschi kaubandusettevõtte jaoks. Rakuschi veski imposantne tellisehitis oli üks Celje tuntumaid hooneid. Üle sajandi oli see nagu linnavärava eest. Alates 2002. aastast oli hüljatud veski kaitse all kohaliku tähtsusega mälestusmärgina, kuid 2014. aastal hoonet tabanud tulekahju otsustas selle saatuse.

Rakuschi veski asus raudteeliini kõrval, mis tähendas, et omanikud võisid tuua madalate hindadega teravilja teistest Jugoslaavia osadest ja hoida nii jahu hinda madalal. Veski oli osa Rakuschi hulgikaubandusettevõttest, mis oli juba Austria-Ungari impeeriumi ajal selles Euroopa osas üks suurimaid omataolisi ning ajas äri seitsmes keeles. Jugoslaavia kuningriigi ajal suunas ta oma äritegevuse fookuse Balkanimaadele.

Linnakodanike silmis on Rakuschi veski aastate jooksul teinud läbi mitmeid muutusi, alates tööstusliku uhkuse sümbolist oma hiilgeaegadel kuni hüljatud ja hooletusse jäetud hooneni, milleks see oli viimastel aastakümnetel muutunud. 2014. aasta novembris süttis mahajäetud hoone põlema. See oli nii tõsiselt kahjustatud, et Celje linnavalitsus otsustas seda mitte taastada, vaid lammutas selle samal aastal. Sloveenia kultuuripärandi kaitse instituudi abiga sai Celje Lähiajaloo Muuseum osa tellistest tagasi, et neid säilitada tulevaste põlvkondade jaoks sümboolse väärtusena säilitada.

Rakuschi veski oli kohaliku tähtsusega kultuurimälestis, kuid pärast hoone hävimist tulekahjus ei nähtud varemetel enam mingit väärtust. Tellis, mida Celje Lähiajaloo Muuseum oma kollektsioonis hoiab, oleks kergesti võinud koos ülejäänud lammutusprahiga prügimäele sattuda. Muuseumikogus aga säilib selle väärtus kultuuripärandi osana. Selle tähtsus ei seisne mitte ainult ajaloolises väärtuses, kuna see pärineb Celje ühe olulisema tööstushoone müürist, vaid ühtlasi annab see tunnistust kultuuripärandist ja halva hoolduse tagajärjel prügihunnikuks muutunud kultuurimälestise saatusest.

Materjal/tehnika

Fired clay

Mõõtmed

60x135x265 mm

Tulmekood

745:CEL;S-23489

Autoriõigus

Celje Lähiajaloo Muuseum

Staatus

Hoidlas

Pildi autor

Matic Javornik

Disco polo massifenomen kasvas välja Poola 1989. aasta järgsete poliitiliste ja majanduslike muutuste viljakast pinnasest. Killuke ühiskonda reageeris selle kaudu arusaamatutele aruteludele kapitalistliku majanduse võimaluste üle. Samas oli see üks esimesi kapitalistliku jultumuse väljendusi. Disco polo muusikaprodutsendid olid ühed esimestest eraisikutest tegutsejatest muusikaturul ning toonane kontrolli puudumine võimaldas teha palju pahandust, näiteks tegeleda muusikapiraatlusega. Nii selle muusikatrendi üldine esteetika kui ka laulusõnad peegeldasid poolakate igatsust teistsuguse maailma järele: kiirteed, läänemaailm, eksootilised maad, erootika. Toonaste kriitikute meelest oli küll tegemist masstoodanguga, mis oli muusika ja sõnade kvaliteedi poolest väärtusetu. Disco polo kui kultuuritava oli esindatud pidusöökidel, pulmades ja tuletõrjejaoskondade pralledel ning seda peeti Poola ühiskonna madalamate klasside halva maitse väljenduseks. Kuna seda muusikastiili peeti nii väärtusetuks, jäi see hoolimata oma populaarsusest ikkagi otsekui kultuuri äärealale. See kontrast süvendas sotsiaalset lõhet veelgi.

Nagu iga teine tänapäevase kultuuri toode, toimib disco polo kahe sfääri – majandus- ja kultuurisfääri – kokkupuutes ning kui see ei õnnestu, võib ta lõpetada ajaloo prügikastis. See ei ole seotud konkreetsete kohtade, vaid sotsiaalsete olukordadega. Disco polo vaimus tekivad kooslused, kes üheks üürikeseks viivuks moodustavad tõelise kogukonna, mille põhiline ühisosa on lõbutsemine. Eri kultuurimudelite vastasseisus kaotab see üsna konservatiivse suunitlusega stiil oma sümboolse võitluse progressiivsete suundumuste vastu. Siiski on see ka peavoolus esindatud. Stiililt meenutab see Balkani turbofolki või 80ndate itaalia diskot. Nende kahega sarnaselt ei sobitu ka disco polo kõrgkultuuri repertuaari.

Disco polo kassetid jõudsid muuseumi projekti „Cult Objects“ ja disco polo’le kui nähtusele pühendatud näituse „Disco Relax“ raames. Etnograafia on hoolimata selle olulisest ajaloolisest mõõtmest, mis on veelgi rõhutatum muuseumi kontekstis, ennekõike valdkond, milles huvitutakse olevikust ja igapäevaelust. Disco polo on huvitanud akadeemilisi ringkondi, kuigi see ei ole aidanud laiemal üldsusel seda muusikastiili paremini mõista. Etnograafiamuuseumide ülesanne on jutustada lugusid maailmast, mis on ühtaegu nii tuttav kui ka tähelepanuta jäetud.

Disco polo’t seob laiema jäätmemõistega selle marginaliseeritus ja sümboolne vägivald, millega peavoolukultuur endaga konkureerivatele mudelitele reageerib. Hierarhilises süsteemis peetakse materiaalse väärtuseta kultuuri ja selle füüsilisi tähistajaid prahiks, ükskõik kui palju ka poleks inimesi, kes neid tähtsaks peavad. See jääb peavoolust välja ja kui see ka on esindatud, on tegemist pastiši või karikatuuriga, mis selles osalejaid naeruvääristab.

Materjal/tehnika

Plast, kassettlint

Mõõtmed

Pikkus: 10,2 cm; kõrgus: 64 cm; laius: 0,12 cm

Tulmekood

None

Autoriõigus

Riiklik Etnograafiamuuseum

Staatus

Inventariväline

Pildi autor

Foto: Edward Koprowski

Opera oli Kraši tootevalikus esmaklassiline šokolaad. Sageli kingiti neid vanematele inimestele erilise sündmuse puhul või tänutäheks abi või teene eest. Sageli ei söönud kingituse saaja šokolaadi isegi ära, vaid hoidis selle alles, et kellelegi teisele see mõne sündmuse puhul ära kinkida. Seega anti neid edasi inimeselt inimesele, sahvrist sahvrisse ja oli täiesti võimalik, et nende säilivusaeg lõppes enne, kui keegi šokolaadi tegelikult ära sõi.

Nagu teisigi Kraši tooteid, müüdi ka Opera šokolaadi terves endises Jugoslaavias ja isegi väljaspool seda. Karbil oleva teabe kohaselt pälvis šokolaad 1976. aastal Londonis hõbemedali.

Opera šokolaadikarp oli annetus Celje Lähiajaloo Muuseumile. See on muuseumi kollektsiooni jaoks oluline ese, mis oli 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel Jugoslaavia kodumajapidamistes vägagi tuntud. Paljud inimesed, kes elasid Jugoslaavias ajal, mil Kraš valmistas Opera šokolaadi, on nendega ühel või teisel viisil kokku puutunud, kas imetledes kohaliku poe riiulil olevat karpi, kinkides neid šokolaade või saades neid kingituseks. Seetõttu on see oluline osa kollektiivsest mälust ja sellest, mida me nimetame „Jugo-nostalgiaks“.

Tühja Opera karpi üldjuhul ära ei visatud, sest see oli ilus ja luksuslik. Ja see oli ka piisavalt suur, et seda saaks kasutada muudel erinevatel eesmärkidel. Inimesed kasutasid karpi dokumentide, fotode, postkaartide ja muude mälestuste või esemete hoidmiseks, millel oli nende jaoks eriline emotsionaalne väärtus. Nii et Opera šokolaadikarbid elasid kapis ja sahtlis veel aastaid pärast seda, kui kõik šokolaadid olid otsas.

Materjal/tehnika

Papp, kunstlik samet / liim, trükk

Mõõtmed

260x370x37 mm

Tulmekood

745:CEL;S-12840

Autoriõigus

Celje Lähiajaloo Muuseum

Staatus

Hoidlas

Pildi autor

Matic Javornik

See on omapärane esemete kogum, mis on eriline juba ainuüksi selle mahu ja hoiustamisruumi tõttu. Kogum sisaldab kokku 5314 musta keraamika (Schwarzhafner) ja keraamika kildu, mida ladustatakse peaaegu 100 virnastatud kastis, mis võtavad Volkskundemuseum Wieni hoidlas ruumi enam kui 12 jooksvat meetrit. Muuseumi inventariraamatute kohaselt jõudsid killud muuseumi kollektsiooni peamiselt vahemikus 1948–1955. Killud leiti Austria pealinnas Viinis ja seda ümbritsevas Alam-Austria provintsis erinevatest kohtadest. Üksikute kildude kohta puudub täpsem info. Puudub teave teadus- või kuraatortegevuse kohta. Kõik üksikud killud sisestati digiandmebaasi 2015. aastal ja muuseumi vabatahtlikud pildistasid need üles.

Killud on pärit erinevatest kohtadest, peamiselt Viinist ja Alam-Austriast. Kuigi kildude kohta napib teavet, on nende kohta teada mõned tähelepanuväärsed asjad. Eriti huvitav on näiteks Viinis asuv Albrechtsrampe leiukoht, sest sealt leiti 149 kildu. 1945. aasta märtsis pommitati Viini kesklinna ja suur Albertina kunstimuuseumi ees asuv Albrechtsrampe trepp sai kõvasti kannatada. Nagu ka teiste II maailmasõjas hävitatud linnade puhul, tuli rekonstrueerimise käigus teha linnaplaneerimise ja taristu osas murrangulisi otsuseid. Viini linn otsustas 1949. aastal ajaloolist Albrechtsrampe treppi lühemaks teha, et avada ala auto- ja trammiliiklusele. See tõi kaasa Viini muuseumite direktorite protestilaine, kellele tundus, et rekonstrueerimisega kaasneb oht kaotada nn Vana Viini ajalooline paik, mis oli ehitatud enne Viini linnastumist ja industrialiseerimist.

Suure osa kildudest tõi muuseumisse Adolf Mais, kes töötas muuseumis alates 1946. aastast uurimisassistendina. Oma karjääri alguses oli see slavistikat õppinud etnograaf ja eelajaloolane seadnud endale eesmärgiks koostada Austria keraamikaleidudest põhjalik kollektsioon, et ainelise kultuuri kildude põhjal saaks luua „meie minevikust tõelise pildi“. Ta kogus selleks erinevatest Viini paikadest (nt kaabli paigaldamise või kaevetööde käigus tehtud leiud) ja Alam-Austriast (nt mahajäetud asulates tehtud uuringute raames avastatud leiud) keraamikakilde ja tõi need Volkskundemuseumisse. Kildude rohkus, mida plaaniti koguda süstemaatiliselt, pidi võimaldama võrrelda ja klassifitseerida ajaloolist igapäevaelu.

Küsimus „Prügi või aare?“ tekib selle kogumi osas mitmes mõttes. Esiteks, kilde enam tõesti ei kasutata, need on katkised ja kasutuskõlbmatud esemed, mida üldiselt nimetataks prügiks. Nende muuseumi kollektsiooni lisamine muutis killud aga uuesti potentsiaalselt väärtuslikuks ressursiks, mis võib selgitada inimeste igapäevaelu. Need oleks võinud anda muuseumile tulevikus erilise rolli kogumispaiga ja uurimiskohana. Kuna kilde ei ole peaaegu 70 aasta jooksul kasutatud, liigituvad need tõenäoliselt tüüpilisse vahepealsesse muuseumikategooriasse.

Materjal/tehnika

Keraamika ja musta keraamika enamjaolt glasuurimata killud

Tulmekood

ÖMV/47025 to ÖMV/47147

Autoriõigus

© Volkskundemuseum Wien

Staatus

Hoidlas

Pildi autor

© Christa Knott, Volkskundemuseum Wien; © Carina Neischl, Volkskundemuseum Wien

Tegemist on vähendatud reproduktsiooniga Gábor Miklóssy (1912–1998) 1952. aastal valminud monumentaalmaalist (310 × 451 cm) mis kujutas Rumeenia töölisliikumise üht tähtsündmust, Grivița raudteetöötajate streiki 1933. aasta veebruaris. 1950. aastatel maalitud koopia autor on samuti Miklóssy. Sellel dünaamilisel sotsialistliku realismi laadis maalil on kujutatud 52 ajaloolist isikut, nende seas elektrik Gheorghe Gheorghiu-Dej (1901–1965), tulevane Rumeenia Kommunistliku Partei esimene sekretär (1945–1965) ja Rumeenia peaminister. Gheorghiu-Dej režiimi ajal pälvis see teos laialdase tunnustuse. Maali eksponeeriti 1952. aasta ülevaatenäitusel ja see kuulus Rumeenia riikliku kunstimuuseumi püsiväljapanekusse.

„Grivița 1933“ soodustas märkimisväärselt Gheorghe Gheorghiu-Dej isikukultuse kujunemist.  Algset maali, mis kujutab sõdadevahelise töölisliikumise märgilist sündmust, esitleti Veneetsia kunstibiennaalil (1954) ning see omandas rahvusvahelise kuulsuse.

Seetõttu kasutasid seda propagandavahendina ka teised Kesk- ja Ida-Euroopa kommunistlikud parteid. Reproduktsioon valmis 1950. aastatel Ungari Kommunistliku Partei muuseumi taotlusel ja seda eksponeeritakse praegu Budapestis riiklikus ajaloomuuseumis. Rumeenia Rahvusliku Talumuuseumi laos hoitud teost näidati 2019. aastal ka Brüsselis festivali Europalia raames toimunud näitusel „Perspectives“.

„Grivița 1933“ reproduktsioon oli osa parteiajaloo muuseumi püsinäitusest. 1990. aastal sai Rumeenia Rahvuslik Talumuuseum oma valdusse nii parteiajaloo muuseumi kui ka 1955.–1966. aastal Bukarestis asunud Lenini-Stalini muuseumi kogud. Neist kogudest säilitati vaid väike osa. Allesjäetud eksponaatide hulgas on umbes 80 maali, paljud neist sotsialistliku realismi stiilis. Nende seas on nii Nõukogude Liidu kunstnike teoste koopiaid kui ka nõukogude ja Rumeenia kunstnike originaalteoseid ning kokku moodustavad need Rumeenia suurima sotsialistliku realismi kunstikogu. Neid hoitakse muuseumi laos ja eksponeeritakse harva.

Ceaușescu valitsuse ajal (1965–1989) vajus „Grivița 1933“ vähehaaval unustusse. 1970. aastatel eemaldati reproduktsioon parteiajaloo muuseumi püsinäituselt. Riikliku kunstimuuseumi püsinäituselt võeti maha ka algne maal, mis kadus jäljetult muuseumihoidla sügavusse. Pärast 1990. aastat avastati repro hoidlast teiste sotsialistliku realismi koolkonna teoste hulgast. Praegu leidub „Grivița 1933“ reproduktsioone kolme Rumeenia kunstimuuseumi kogudes, kuid need ei ole kergesti ligipääsetavad, sest neist on saanud ebamugav pärand.
 

Materjal/tehnika

Õli lõuendil

Mõõtmed

127 x 194 cm (P x L ilma raamita)

Tulmekood

C.T-0016

Autoriõigus

Rumeenia taluniku üleriigiline muuseum

Staatus

Hoidlas

Pildi autor

Vladimir Bulza / © National Museum of the Romanian Peasant