Jäätmed kui ressurss

Riigisotsialismi perioodil ja sellele 1990. aastatel järgnenud deindustrialiseerimise ajal kujunes tarbe- ja dekoratiivesemete valmistamine Reșița tehases muljetavaldavaks kõrvaltööstuseks. Enamik kohalikke elanikke töötas kas terase- või masinatehases ja kõik nad tarvitasid neid isetehtud esemeid.

Kui Mariana, kes töötas õpetajana, vajas mõnd asja, mida kas polnud saada või mis oleks ostes olnud liiga kallis, tarvitses tal vaid oma terasetehase tehnikust abikaasa poole pöörduda. Samuti üllatas mees tihti peret kingitustega, mis olid tema enda kujundatud, mitte masstoodangu jäljendused. Mariana mäletab ka parimate omavalmistatud esemete konkursse, mis tihti perede vahel pingeid põhjustasid.

Riie ja rõivad mõjutavad keskkonda kogu nende elutsükli jooksul. Filmis räägitakse kiirmoetööstuse keskkonnamõjust: kuidas puuvillapõlledelt kogutud materjal läbib tootmistsüklit, kuidas liigtarbimise tõttu toovad inimesed koju rohkem rõivaid jaemüügikauplustest, kui nad kunagi vajaksid oma eluea jooksul, mis läheb lattu ja jõuab sageli prügilajäätmete hulka. Mis nüüd edasi saab? Intervjuud aitavad mõista võimalusi, mida pakub materjalide korduskasutamine tekstiilijäätmete tootmiseks, ning arutada kestlikku disaini, arukaid lahendusi ja väärtusi. Intervjuudes esitab eksperdikommentaare etnoloog, disainer ja „trashto-trend“ ideede looja. Filmis kasutatav paigalduskeskkond loodi koos kooliõpilastega muuseumi osalussaalis/DIY Gallerys, kus noored analüüsisid ökoloogilist jalajälge, tarneahelat, kestlikku jäätmekäitlust ja võimalikku uut Euroopa tekstiilistrateegiat.

Skandinaavia linnadest inspireerituna paigutas Peter Verblač mitmele Celje tänavale riidevarnad koos sildiga „Garderoobist tänavale“, kutsudes inimesi üles tooma ära neid riideid, mida nad enam ei vaja, ja võtma kaasa soovitud riided. See avalik vahetus tähendas, et inimesed said endale sobivad riided ka siis, kui nad ei suutnud neid osta; kõik, kes tundsid muret uute riietega seotud keskkonnaprobleemide pärast, võisid oma vanu riideid vahetada; ja igaüks, kes soovis lihtsalt uut rõivaeset, võis tulla ja midagi kaasa võtta. Video näitab, kuidas toimus tänavavahetusalgatus ja kuidas Celje inimesed selle vastu võtsid.

Mutoid Waste Company on grupp skulptoreid ja etenduskunstnikke. Selle asutasid Joe Rush ja Robin Cooke Londoni Shepherd’s Bushi linnaosas ja 1990. aasta suvel hõivasid nad Itaalias Rimini provintsis Santarcangelo di Romagna linna servas asuva mahajäetud karjääri. Oma elu- ja töökohta hakkasid nad nimetama Mutoniaks ja nad tegutsevad seal siiani loovisikute kogukonnana, kes loob tööstusjäätmetest kunsti. Itaalia ametiasutused on tunnustanud Mutoniat nn kunstipargina. Seda tullakse sageli vaatama kogu Euroopast, et imetleda siinsete elanike loovust ja pühendumust. Mutonias on jäätmed inspiratsiooniallikaks. Kunstiprojekte teostavad kogukonnaliikmed koos ja sellest saab kasu nii perekonna kombel koos elav kogukond kui ka naaberpiirkondade elanikud. Kunstiteoste eksponeerimiseks korraldatakse siin sageli üritusi.

Kogukonnaliikmed tunnevad tugevat sidet Santarcangelo kandi elanike ajaloolise majandusliku ja sotsiaalse elukorraldusega. Ka varasematel aegadel osati hinnata kasutuskõlbmatuks muutunud esemeid, mille ümbertegemine pakkus võimalust mitte ainult oma oskusi arendada, vaid ka elukvaliteeti parandada. Ettore Guatelli muuseum asub samas piirkonnas, umbes 200 km Mutoniast loodes. Mutonia kunstnike kogukonna teosed ja Guatelli muuseumis eksponeeritud tundmatute autorite looming täiendavad üksteist.

Côte d’Ivoire’il Abidjanis sündinud kunstnik Kagnedjatou Joachim Silue on elanud Itaalias kolmkümmend aastat. Tema loomingu aluseks on linnatänavatelt leitud esemete n-ö isiksuse avastamine, selle austamine ja kunstiline tõlgendamine. Esemete ununevates vormides näeb ta võimalust öelda inimkonnale midagi, mis on oluline, aga mida oleme samuti unustama hakanud.

2021. aasta suvel külastas Joachim esimest korda Ettore Guatelli muuseumi, et osaleda näitusel „Visioni dall’Infra-ordinario, TTT Tempo Terra Trame di vita“. Ettore töö kõnetas teda kohe, sest ka Ettore keskendus marginaliseeritud, madalamast klassist lihtsatele inimestele ja kogukondadele. Nad mõlemad aga leiavad, et neilt inimestelt on midagi õppida ühiskonnas, mis industrialiseerimisega on küll jõukaks saanud, jääb aga üha vaesemaks oskuse poolest ise loov olla.

Joachimi talent ja tehnilised oskused annavad äravisatud esemetele hääle. Neist saavad kui sillad, mis avavad meile tee aarete juurde maailmades, mille olemasolu me vaevu aimame, ning toovad meid lähemale inimeste tarkusele, keda me vaevu tunneme.

Guatelli muuseum jutustab oma lugu hoolikalt seintele ja lagedele reastatud esemete kaudu. Näitus on Parma provintsi algkooliõpetaja umbes 60-aastase kogumise ja pideva ajakohastamise vili: Ettore Guatelli. Umbes 1950. aastatel hakkas Guatelli käima Apenniinides asuvate kogujate ladudes. Alguses läks ta lihtsalt sirvima, kuid seejärel müüs ja hiljem päästis põllumajandusettevõtetest ja käsitööliste töökodadest pärit mööblit, esemeid ja tööriistu – esemed, mis neil aastatel läksid moderniseerimisele kaduma. Esemed, mis ta sealt leidis ja välja pani, ei olnud haruldased ega väärtuslikud kunstiteosed, mida tavaliselt traditsioonilistes muuseumides näidatakse, vaid argiesemed, mis kannavad märke kunagisest igapäevasest kasutusest, neid on korduvalt ümber tehtud ja need on viimase võimaluseni kasutusel olnud. Guatelli muuseumis saab näha esemeid, mis on ajale ja kasutusele vastu pidanud ja mida on spontaanselt ümber tehtud. Nüüd korraldavad muuseumis ringkäike Guatelli lähedased. Kuid lugu, mida seal jutustatakse, ei räägi mitte nostalgiast, vaid keskkonnahoidlikkusest ning soovist mäletada ja ka praegusesse maailma loovat lähenemist tuua.

„Samoróbki“ on põllumajandustootjate poolt põllumajandusettevõttes kasutamiseks valmistatud esemed.“ Need esemed sisaldavad kulunud esemete, tööriistade või masinate elemente. Nad toovad kahjustatud esemed või nende komponendid tagasi ringlusesse. Maapiirkonnas oli inseneriteadus ja tehniline loovus väga nõutud oskuse järgi, seda enam, et 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel lähtuti Poola maapiirkondade kultuurist iseseisvuse ideest. Kodus valmistatud esemed on nüüd vastus tänapäeva ökoloogilistele väljakutsetele ja oluline panus arutelusse „teise kasutuse“ objektide üle, mis on meie kõigi jaoks praegusel ajaloolisel hetkel väga oluline.

Kuuleme rääkimas Michelangelo Pistolettot, kes leiab äravisatud materjalidele ja juba algusest peale mõttetutele esemetele uue otstarbe ning jutustab, kuidas ta neid taaskasutab.

Kunstnikud võivad saada inspiratsiooni orgaaniliste ja looduslike jäätmetega toimuvatest loomulikest protsessidest ning töödelda ja regenereerida tavalisi materjale, õilistades need kunstiteose osaks.

See annab võimaluse näha argises aines midagi üllatavat, aga ka seda, mida kunst saab teha ja mida tal on praeguse jäätmekriisi kohta öelda.