Neutraalsuse ümbermääratlemine Fadima Arouaga muuseumides

Järgmisel aastal toetavad kutsutud kõnelejad Echoes’i osalejaid nende endi kriitilise ja loomingulise perspektiivi arendamisel muuseumitavade kohta. Need aitavad kollektiivil valida „puuduvaid“ narratiive, mida nad soovivad Euroopa Ajaloo Majas eksponeerida. 

Fadima töötab Antwerpeni ülikooli mitmekesisuse ja kaasamise poliitikanõunikuna ning on tüdrukute noortöötaja linnas. Tegemist on projektiga, mille eesmärk on suurendada Antwerpenis tütarlaste ja mittebinaarsete noorte mõjuvõimu 12–18 aastat. Seminari eesmärgid olid järgmised: 

• Suurendada teadlikkust neutraalsuse ja kaasamise mõistetest ajaloolise muuseumi kontekstis 
• Kujundada kriitiline ja isiklik ülevaade muuseumi valikutest ajaloo tutvustamisel 
• Püsinäituse interaktiivne uurimine

Kuidas mõjutavad meie tööd meie positsioon, tugiraamistik ja privileeg või haavatavus? Seminaril osalejad käsitlesid seda küsimust, uurides allpool kujutatud sotsiaalse identiteedi ratast. Kõik arutasid 5 minutit järgmistes küsimustes: 

• Kas on olemas identiteeditunnused, millest olete kõige teadlikumad? 
• Kas on olemas identiteeditunnused, millest olete kõige vähem teadlik? 
• Kas on olemas identiteeditunnused, mis määravad, kuidas te ennast näete? 
• Kas on olemas identiteeditunnused, mis määravad, kuidas teised teid näevad?

Sellest tulenev rühmavestlus võimaldas osalejatel mõista, kuidas mõned aspektid võivad meid privilegeerida, samas kui teised võivad muuta meid haavatavamaks. Samal ajal areneb meie identiteet pidevalt ja suhtleb omavahel maailmas, kus on erinevad sotsiaalsed seisukohad ja erinevad diskrimineerimise vormid. 

Oma positsiooni, viiteraamistiku ja privileegide või nõrkuste läbipaistvus võimaldab meil tunnustada muid vaatenurki ja kaasata teisi hääli. 

Fadima ja kollektiiv jätkasid seejärel neutraalsuse tähenduse uurimist muuseumides. Ühest küljest peavad inimesed muuseume organisatsioonideks, millel on ajalooline pärand, mis säilitab ja harib teaduslikel ja ajaloolistel standarditel põhinevat haridust. Neil on üldsuse usaldus ja mõjuvõim, nad soovivad olla kaasavad ja juurdepääsetavad ning nendes organisatsioonides on üldine soov konflikte vältida. 

Samal ajal on kuraatori valikud aluseks sellele, mis on muuseumis välja pandud ja mida mitte. Need valikud mõjutavad ka teemade ja objektide tõlgendamist ja piiritlemist. Muuseumispetsialistid teevad neid otsuseid kultuurilises ja poliitilises kontekstis ning need valikud kajastavad ühiskondlikke väärtusi. Muud aspektid, mida tuleb muuseumide neutraalsuse kaalumisel arvesse võtta, on muuseumide erinevad rahastamisviisid ning paljude muuseumide koloniaalpärand. 

Sellega seoses on võimalikud kaks lähenemisviisi mitmekesisusele. Näiteks „Ma ei näe värvi! Kõik on võrdsed! Piisab standardlahendusest.“ Teiseks tuleb tunnistada järgmist: „Ma näen värvi. Inimesed on erinevad ja neil on erinevad vajadused. Meil on vaja mitmeid lahendusi.“ 

Esimese lähenemisviisiga rõhutas Fadima, et võrdne kohtlemine ei ole iseenesest problemaatiline, vaid oluline on pidevalt küsida endalt, kellele või millele pidevalt viidatakse, kui rõhutatakse võrdõiguslikkuse tähtsust.