Mõtteid Euroopast – mida me oleme õppinud?

Mida võiksime minevikust tuleviku kohta õppida?

Euroopa Ajaloo Maja korraldamisel algas 2021. aasta juunis selleteemalisteveebiloengute sari, kus on sõna võtnud rahvusvaheliselt tunnustatud ajaloo- ja sotsiaalteadlased. Iga loeng käsitleb mõnd ajaloolist sündmustejada või teemat, mis võib heita valgust meie maailmajao enesemõistmis(t)ele ja selgitada praegusi probleeme. Loengusari korraldatakse ajendatult Euroopa tuleviku konverentsist, mis on Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni korraldatud mitmevormiline riikidevaheline üritus. Kaheteistkümnest loengust koosnev sari on jõudnud parajasti poole peale – 21. detsembril toimus viies loeng.

Euroopa tuleviku konverentsi avatuse ja osaluskesksuse vaimus edastame kõik loengud oma YouTube’i kanalil. See annab nii varasematele kui ka uutele jälgijatele võimaluse reaalajas kommenteerida ja küsimusi esitada.

Meie sari algas 22. juunil Ivan Krastevi kõnega pealkirjaga „Kuidas COVID-19 muudab Euroopat sellisena, nagu me teame?“. Sofia liberaalsete strateegiate keskuse asutaja väitis, et „pardoksaalselt, kui Euroopa sulges oma piirid, muutus ühises Euroopas elamise tunne tugevamaks kui kunagi varem“, kuna inimesed hakkasid piiriüleselt võrdlema oma pandeemiakogemusi. Krastev kirjeldas COVID-19 kui „Euroopa demograafilist momenti“, mis juhtis tähelepanu elanikkonna vananemise võimalikele tagajärgedele. Ühe osaleja küsimusele, mida ta ootab Euroopa tuleviku konverentsilt, vastas Krastev, et ootab Brüsselist selgemaid seisukohavõtte. „Võiksime püüda neid kõnelusi kasutada mitte üksnes selleks, et asju teisiti teha, vaid ka selleks, et poliitikat teistmoodi põhjendada... Poliitika ei ole lihtsalt miski, mida valitsus teeb, vaid oluline on ka see, kuidas ta oma tegevust põhjendab.“

Teise loengu pidas 21. septembril Praha Karli Ülikooli professor Markéta Křížová, kes rääkis kolonialismi mõjust Euroopa identiteedile. Professor Křížová väitel soodustas 15.–18. sajandil toimunud ülemere-ekspansioon rassistliku üleolekukontseptsiooni tekkimist. Euroopa teadlased ja mõtlejad määratlesid Euroopat „tsiviliseeritud“ kultuurina ja vastandasid seda Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning Aafrika väidetavalt mahajäänud ja barbaarsele eluviisile. „Euroopa koloniaalminevik ei ole lõplikult selja taha jäänud. See on endiselt osa Euroopa kogemusest,“ rõhutas ta.

Sarja kolmanda loengu pidas 19. oktoobril Londoni King’s College’i professor Kerry Brown. Professor Brown kirjeldas, kuidas 800 aasta jooksul arenesid Lääne arusaamad Hiinast. Lääneriikide ja Hiina „suhted on kujunenud pika ja keerulise ajaloo kestel, mida pole kunagi korralikult kirja pandud. Minu siht on selline ülevaade koostada,“ ütles ta. Professor Brown juhtis tähelepanu ka sellele, kui erinevaks on kommunismipärandi mõjul kujunenud Lääne- ja Ida-Euroopa Hiina-kogemus.

Küsimusele, kuidas Euroopa saaks Hiinaga viljakaid suhteid arendada, vastas ta, et selle kohta käibib kaks vastandlikku diskursust. üks neist põhineb kaubandussuhetel ning koostööl kliimamuutuste valdkonnas, teine peab tähtsaimaks inimõigusrikkumiste ning Hongkongi ja Xinjiangi hiljutiste sündmuste hukkamõistmist. Positiivse ja negatiivse narratiivi kooseksisteerimine on täheldatav kogu Euroopa ja Hiina suhete 800-aastase ajaloo jooksul ning need narratiivid on tekkinud nimelt selle ajaloo tulemusel.

Viini ülikooli professor Philipp Ther avas 23. novembril toimunud neljandal kõnel pagulaste ajaloo kaasaegses Euroopas. Ta kirjeldas, kuidas 19. sajandi revolutsioonidest kuni Jugoslaavia konfliktini on poliitilise ja usulise tagakiusamise ohvrid Euroopa eri piirkondadesse ja Põhja-Ameerikasse pagenud, ning näitlikustas oma sõnu mitme elulookirjeldusega. Näiteks Poola-Austria-Prantsuse literaat ja „igavene pagulane“ Manès Sperber pidi maailmasõdade tõttu mitmest riigist põgenema ning teda peeti kahel korral vangis. Veetnud suure osa elust vaesuses ja eraldatuses, kirjutas ta oma mälestustes: „Aste-astmelt allapoole langedes leidsin, et iga langemine võib kaasa tuua uue ja veelgi sügavama langemise, ning et sügavik on põhjatu.“

Vastates küsimusele, mida poliitikakujundajad võiksid eri ajaloolistest integratsioonikäsitustest õppida, rõhutas professor Ther, et tasub investeerida keele- ja kutseõppesse, et aidata pagulastel tööd leida. Valitsuse poliitikat peavad aga toetama ühiskondlikul tasandil võetavad pragmaatilised meetmed.

Meie viiendas kõneluses 21. detsembril professor Mary Kaldoriga uuritakse ajalugu selle kohta, kuidas sotsiaalsed liikumised on ette näinud ELi rolli maailmas. Kuulake meie loenguid ja aidake minevikku meenutades visandada Euroopa tulevikku. Mida teeksite teie, leides, et ajaloolised tõendid kõigutavad teie seisukohti ja arvamusi?

Järgmised loengud