Jäätmete vähendamine

Žaleci linnas asub 130-aastane renoveerimist vajav maja, millel vahetus mõned aastad tagasi omanik. Selle ostis Andrej Fideršek, kes alustas renoveerimist eesmärgiga luua jäätmevaba hoone. Ta soovib võimalikult palju olemasolevaid materjale taaskasutada ja võimalikult vähe ära visata, et vähendada keskkonnamõju, sest ehitus on üks suurim keskkonnakoormus. Renoveerimiskava, mille visiooniks on kestlik eluviis, võitis uue Euroopa Bauhausi auhinna.

1970. aastatel tööd alustatud Dăbuleni tehases toodeti sotsialismiajal Sadova-Corabia niisutussüsteemi jaoks torusid. See oli üks Rumeenia moodsamaid tehaseid, kus kasutati Briti tehnoloogiat ja oskusteavet. Tehas suleti 1990. aastatel, kuna niisutussüsteeme enam ei kasutatud.

Ion Giugal töötas Dăbuleni tehases keevitajana 1972. aastast alates ja jätkas selles ametis ka pärast 1989. aasta revolutsiooni. Torude tootmisel tekkinud metalli- või kummiülejääk või -murd müüdi töötajatele ning mitmed sellest materjalist valmistatud esemed on tema siseõues ikka veel töökorras.

„Nulljäätmed“ ja „Vähesemad jäätmed“ on äärmiselt olulised mõisted keskkonnakriiside ajal. Nagu palju aastaid tagasi selgub, toimisid ühiskonnad juba suures osas jätkusuutlikult, tekitamata suuri jäätmekoguseid, ning selle asemel, et toota uusi esemeid, parandasid nad vanad esemed, kohandasid neid ja kohandasid neid, minimeerides vajadust toota uusi. Tekstiilijäätmed on meie planeedi jaoks tohutu probleem. Toodetakse tohutul hulgal riideid, mida lõpuks isegi ei kanta. Vahel tasub kiigata minevikku ja saada inspiratsiooni sellest, kuidas konkreetseid esemeid kunagi väärtustati, hooldati ja taaskasutati.

Muuseum otsib asjad välja, kogub need kokku ja säilitab neid. Selline säilitamine toimub peamiselt salaja, kuid see on ülioluline, kui esemed antakse edasi tulevastele põlvkondadele ning neid uuritakse ja esitletakse tulevikus. Ennetav säilitamine tähendab, et näituseala kujundatakse nii, et välditakse esemete kahjustumist. Ennetamine on ju lõppude lõpuks parem kui parandamine. Esemete kahjustada saamise põhjuste ja mitte ainult tagajärgedega tegelemine kaitseb asju ja kollektsiooni ning on seega igas mõttes kestlik. Kahjustuste eest kaitsemine tähendab ka seda, et pikas perspektiivis kulub vähem ressursse ja tekib vähem jäätmeid.

Videoreportaažis tehakse intervjuu omavalitsustevahelise ettevõttega Intradel, mis kogub ja käitleb olmejäätmeid 72 omavalitsusüksuses Liège’i provintsi Belgias, kus asub kokku 84 omavalitsusüksust. Juhataja Jean-Jacques De Paoli kirjeldab üldjoontes, kuidas Intradeli missioon on arenenud alates ettevõtte loomisest 1979. aastal. Tänapäeval on omavalitsustevahelise ettevõtte eesmärk nulljäätmed ja ettevõte teeb erinevaid asju, et vähendada Liège’i provintsis ühe inimese kohta tekkivat prügi hulka. Intervjuu viis läbi Valloonia Koduloomuuseumi teadusosakond ajutise näituse „Ordures. L’expo qui fait le tri“.

Üks ajakirjanik nimetas neid kunagi prügikastidetektiivideks, kuna nad otsivad jälgi, mis aitaksid jõuda jäätmekäitluse valdkonnas õigust rikkunud inimesteni. Benoit Vandevelde selgitab, kuidas prügiinspektori töö välja näeb.

Videos näeme, kuidas need jäätmekäitluse uurijad õpivad tavatust küljest tundma nii oma linna kui ka üldist ühiskonda.

Kui meie tarbimisharjumused – näiteks toitumine, hügieen ja tervishoiutooted – võivad öelda midagi meie eluviisi kohta, siis võib-olla oleme olemuselt üks selle prügiga, mille ära viskame?

Erinäituse „Aegumiskuupäev“ raames on loodud oluline algatus: toidu jagamine.

Toidu jagamine on kogukonnapõhine, kestlik ja lugupidav tava, mis säästab prügikastist väärtuslikke toiduaineid!

Algatusega kutsutakse üles lõpetama äraviskamise kultuuri ja ülemäärast pakendamist ning selle raames kasutatakse liigne toit otstarbekalt ära.

See on intervjuu Belgia La Louvière’i jäätmevaba suursaadiku Sabine Meunieriga. Ta räägib oma teekonnast jäätmevabaks, oma esialgsest algusest ja varajastest vigadest ning sellest, kuidas ta oma perekonnaga seda uut elustiili haldab. Intervjuu viis läbi Valloonia Koduloomuuseumi teadusosakond ajutise näituse „Ordures. L’expo qui fait le tri“.

Mida teame me tegelikult jäätmetest, mis on tekkinud koos ühekordsete menstruaaltoodete massilise levikuga alates 1950ndatest aastatest? Selle sarja seitse intervjuud annavad menstruaaljäätmete kohta väga erinevaid teadmisi. Selles osas küsime Larissa Copellolt, kes töötab vabaühenduses Zero Waste Europe, millised on peamised probleemid, mis kaasnevad ühekordsete menstruaaltoodetega, ja kuidas saaks neid lahendada. Ta räägib meile oma töö põhitõdedest ja algatusest „Bloody Manifesto“ (verine manifest). Lisaks esitab ta küsimuse, et mis muutuks, kui meestel oleks menstruatsioon?