Lili Sohn – naise õigused ja naise keha

Euroopa 20. ja 21. sajandi ajaloos on tehtud edusamme seoses naiste õigusega otsustada oma keha ja seksuaalsuse üle. Siiski on neil oma õiguste kasutamisel endiselt tõsiseid raskusi. Kas me liigume tagasi? Millised on tänased suurimad probleemid ja võimalikud lahendused ning kas leidub põhjust lootuseks?

Minu jaoks on õigus abordile hea ülemaailmne näitaja, sest see annab naistele õiguse otsustada oma keha üle.

Prantsusmaal esitati 2020. aasta augustis seaduseelnõu, mis pikendab abordi seadusliku lubatavuse tähtaega 12 rasedusnädalalt 14 nädalale. Rahvuskogu võttis seaduse vastu, kuid senat lükkas selle tagasi. Lõpuks võeti see vastu 2022. aasta alguses, pärast kuudepikkust tulist arutelu.

Seadus on vastu võetud, aga teema on ikka õhus!

Tundub, et arutelu otsuste üle, mis puudutavad inimese keha, näiteks rasestumisvastaste vahendite kasutamine, abort, sünnitus, menstruatsioon, menopaus, masturbatsioon või seksuaalsus, on ületanud aktivistide pärusmaa piirid ning jõudnud isiklikku ja perekondlikku sfääri. Seda näitab arvutu hulk raamatuid, dokumentaalfilme, instagramikontosid.

Poliitilisi, meditsiinilisi ja ravimitega seotud tõkkeid on endiselt palju, kuid feministlik mõtteviis jõuab vähehaaval kõigisse valdkondadesse, ja see on suurepärane!

Teie raamatuillustratsioonides on kesksel kohal naise keha, tema rinnad, vagiina, jne. Millist vastukaja olete saanud lugejatelt? Ja inimestelt, kes osalevad teie korraldatud seminaridel? Kas näiteks eri põlvkondadest inimesed reageerivad eri moodi?

Vähki põdedes taipasin, et ma ei tunne oma keha. Samuti märkasin, et paljud otsused tehti ilma minu teadmata, ilma neid mulle tegelikult selgitamata.

Nii sain ma aru, et kontroll oma keha üle eeldab teadmisi. See oli ainus võimalus tagasi saada õigused, mis kuuluvad mulle, ja pääseda olukorrast, kus arstid suhtuvad minusse kui lapsesse.

Kohtusin arstide, ämmaemandate ja ühingutega ning esitasin palju küsimusi. Seejärel joonistasin vagiina, emaka, kliitorise, Bartholini näärmed, kusitikõrvalnäärmed... Näitlikustasin, kuidas kõik see minu kehaga seostub (kuigi maja plaani joonistamine pole päris seesama, mis majas elamine).

Tegin neist piltidest koomiksiraamatu ja jagasin neid sotsiaalvõrgustikes (see oli üle viie aasta tagasi, siis nägi selliseid pilte palju harvem kui nüüd) ja sain palju tagasisidet.

Minu vaatajaskond on väga lai: teismelistest eakate naisteni. Neist teemadest häbenetakse ikka veel rääkida. Sellepärast kasutangi humoorikaid joonistusi, see on vähem järsk.

Olen märganud, et eriti seminaridel ja konverentsidel, kui esialgne kohmetus on ületatud, on huvi väga suur. Kõik tahavad neist intiimsetest teemadest rääkida, neil on seda vaja. 

Minu koomiks on üle viie aasta vana ja ma saan ikka veel palju kirju, kus kiidetakse, kui hea see on.