Iosif Király, kunstnik, arhitekt ja õppejõud, Bukarest, Rumeenia

Postikunsti pooldajad peavad seda kõige demokraatlikumaks kunstivormiks, kuna see põhineb – nagu mõned ütlevad – kõige demokraatlikumal institutsioonil: postiteenus. Alates lihtsast põhimõttest, et postikunstnikuks võib saada igaüks, kellel on juurdepääs postiteenusele, allub kogu võrgustiku tegevus teatavatele vankumatutele reeglitele: tsensuuri ei ole, kõik esitatud tööd eksponeeritakse ja saadetud töid ei tagastata. Igale osalejale saadetakse üks ülevaatlik trükis või liikumisega seotud inimeste aadressidega nimekiri, et omavahel töid vahetada või ühisprojekte korraldada. Samuti ei tehta postikunsti ega koostata selle arhiive ärilisel eesmärgil.

Kui tänapäeva kunstimaailmas peavad kriitikud, kuraatorid, galeristid ja kollektsionäärid enne ajatesti läbimist kunstiobjekti valideerima, siis postikunstimaailmas valideerivad kunstiobjekti ainult postiteenistuse töötajad. Postikunsti näol esitasid Fluxuse liikumise kunstnik Ray Johnson ja tema võrgustik New York Correspondence School maailmale Duchampi väärilise väljakutse.

Võrgustik hakkas välja kujunema juba 1960. aastatel ja selle tipphetk saabus 1980ndatel. Just siis alustasid tegevust mõned Rumeenia postikunstnikud, enamik neist minu põlvkonnakaaslased. Postikunstis keskenduti suhtlusele, kunstiliste ideede vabale vahetamisele, kultuuripiiride ületamisele, vabadusele ja sotsiaalsete tabude kahtluse alla seadmisele. Lühidalt – just sellele, mida Rumeenia kommunistlik režiim (nagu kõik teisedki totalitaarsed režiimid) kõige rohkem kartis.

Seetõttu hakati ka postikunstivõrgustikus osalejate tegevust jälgima ja tsenseerima. 1980. aastate lõpuks oli see peaaegu lämmatatud. Kunagi ei võinud kindel olla, kas mu sõnumid jõuavad adressaadini või kas kõik mulle saadetud sõnumid jõuavad minuni.

Ma ei meenuta 80ndaid kuigi hea meelega, kuid postikunsti ajajärk näib mulle üha tähtsam ja lähedasem, kuigi see ajas üha kaugemale jääb.

Foto postikunstiteosest: Radu Igaszagi (sünd. 1953), Rumeenia