19. sajand oli revolutsioonide ajajärk. Saades innustust 1789. aasta Prantsuse revolutsioonist, astusid inimesed kõikjal Euroopas välja valitsevate ülemkihtide vastu ning võitlesid kodaniku- ja inimõiguste, demokraatia ja rahvusliku sõltumatuse eest.
Rahvuslus võrsus revolutsioonilise nõudena, tõotades kodanikele suuremat demokraatlikku osalust. Kuid rahvuslus oli ka välistav, sest rahvuslikus kujutluses pidi maailm koosnema rahvusriikidest, millest igaühe territooriumil elavad etniliselt ühetaolised inimesed. Mõned visionäärid uskusid siiski rahvuslikke eraldusjooni ületavasse Euroopa ühtsusesse.
Revolutsionäärid kogu Euroopas asusid võitlusse ülemkihi privileegide ja senise korra vastu. Eeskätt 1848. ja 1849. aasta revolutsioonid olid oluliseks tähiseks võitluses võrdõiguslikkuse, enesemääramise ja inimõiguste eest. Need eesmärgid on aktuaalsed veel tänapäevalgi.
„Barrikaadide rajamine“
Saksa Liit, umbes 1850
konstruktormäng
puit, paber
© Euroopa Liit / Euroopa Ajaloo Maja, Brüssel, Belgia
1789. aasta Prantsuse revolutsioon oli pöördepunkt Euroopa ajaloos. Olemasolevad poliitilised süsteemid hakkasid mõranema, kui vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideaalid levisid kulutulena üle Euroopa. 14. juulil 1789 vallutasid Prantsuse revolutsionäärid Pariisis Bastille' vangla. Sellest sündmusest on saanud korrumpeerunud valitsemisele ja ülemkihi privileegidele vastuhaku sümbol.
„Siège de la Bastille” (Bastille' vallutamine)
Pariis, Prantsusmaa, 1969, Jean-Bertrand Andrieu (1761–1822) järgi
suurendatud medal, pronksivalu
Monnaie de Paris, Pariis, Prantsusmaa
Rahvuslikud liikumised pöördusid legendide, müütide ja kuulsusrikka mineviku poole, et luua oma rahvuslik identiteet, mis pidi olema teistest erinev ja ainulaadne. Lipud, hümnid ja sümbolid kuuluvad arsenali, mida rahvuslikud liikumised kasutasid identiteedi kujundamise eesmärgil ja oma välise kuvandi rõhutamiseks.
Šveitsi Konföderatsiooni legendaarne vanne
Šveits, 19. sajand
keraamiline taldrik
Schweizerisches Nationalmuseum, Zürich, Šveits
Aur, suits, tehased ja mürin kuulutasid tööstusliku revolutsiooni algust Suurbritannias. Seejärel levis tööstuslik tootmine, olgugi ebaühtlaselt, üle Euroopa ning meie maailmajagu kujunes ülemaailmseks industrialiseerimise, rahanduse ja kaubanduse keskuseks.
Tehniliste uuendustega pandi alus tööstuslikule progressile, aurujõud andis hoogu rasketööstuse arengule. Tootmismeetodid muutusid põhjalikult ning tuhandete töötajatega suurettevõtetes algas tööstus- ja tarbekaupade masstootmine.
19. sajandi palgatöölistel ei olnud õiguslikku kaitset ega sotsiaalkindlustust. Sageli olid nad sunnitud töötama ja elama kohutavates tingimustes. Nende olukord hakkas paranema alles 19. sajandi lõpus, kui nad järk-järgult saavutasid valimisõiguse.
Töölispartei rahvamaja reklaam
Brüssel, Belgia, 1899
plakat
reproduktsioon
Amsab-Instituut voor Sociale Geschiedenis, Gent, Belgia
Industrialiseerimine ja masintootmisele üleminek muutis inimeste töötingimusi kogu Euroopas põhjalikult.
Nasmythi auruvasar
Suurbritannia, umbes 1850
koopia
Science Museum, London, Ühendkuningriik
Tööstusliku revolutsiooniga kaasnenud sotsiaalsete muutuste käigus kujunes välja uus ühiskonnarühm – kodanlus. Majanduslikult sõltumatud, haritud ja üha suuremaid poliitilisi õigusi võitvad kodanlased olid majanduslikke ja poliitilisi muutusi edendav jõud.
Georges Hobé ja tema abikaasa portree
Belgia, 19. sajandi teine pool
Gustave Vanaise (1854–1902)
19. sajandi lõpul iseloomustasid Euroopat kiirus, hoogne areng ja progressiusk. Raudtee, elekter, kino, fotograafia ning uued teadus- ja meditsiiniteooriad tugevdasid Euroopa juhtivat rolli alanud tehnikaajastul. Tulevikku vaadati optimistlikult.
Raudteeajastu algus näitas, et tehnika vallas on Euroopa tõusnud maailmas kindlalt esikohale. Industrialiseerimine hoogustus ja pikamaareise võisid endale nüüd lubada kõik ühiskonnakihid.
Teekonna mõõtmisel said aeg ja kiirus vahemaast olulisemaks. Üleeuroopalistest raudteevõrkudest sai kasu eelkõige heade ühendusteedega Kesk-Euroopa, äärealadele jäävate riikide ja inimeste eraldatus suurenes aga veelgi.
Raudtee muutis Euroopa maastikupilti: ehitati tunneleid, viadukte ja sildu varem ületamatute takistuste läbimiseks. 1882. aastal avati Põhja- ja Lõuna-Euroopat ühendav 15 kilomeetri pikkune Gotthardi raudteetunnel, mis oli tollal maailma pikim. Raudteega kaasnes reisijateveo ja turismi kiire areng.
Põhja-Euroopast Itaaliasse mööda Gotthardi raudteed
Lugano, Šveits, 1898
autor teadmata
Euroopa Ajaloo Maja, Brüssel, Belgia
Telegraaf võimaldas pea silmapilkset sidepidamist kaugete kohtade vahel. Ühes linnas toimepandud kuriteost oli kohe võimalik teatada teise linna, niisamuti sai üle maailma kiiresti edastada kaubahindu. Merealused kaablid muutsid sidepidamise kogu maailma hõlmavaks.
Belgias kasutusel olnud telegraafiaparaat
London, Suurbritannia, umbes 1844
Cooke and Wheatstone
Euroopa Ajaloo Maja, Brüssel, Belgia
19. sajandi lõpu riikide rivaalitsemine ja rahvusvahelised pinged kajastusid ka 1900. aasta maailmanäitusel, kus näitusesaalides eksponeeriti ka relvi ja koloniaalkülasid. See rivaliteet andis järgmisele sajandile sünge näo.
Sõjatehnika maailmanäitusel
Pariis, Prantsusmaa, 1900
näitusekataloog
Euroopa Ajaloo Maja, Brüssel, Belgia
19. sajandil saavutas Euroopa ülemvõimu maailmas. Tööstusrevolutsioon soodustas igati impeeriumide laienemist ja kolooniate arvu suurenemist. Asumaad andsid toorainet ja luksuskaupu, et rahuldada üha kasvavat tarbijanõudlust, tõotades samas tohutuid turgusid ka Euroopa toodetele. Väärkohtlemist ja ebavõrdsust vabandati sellega, et see on paratamatu osa metsikute rahvaste „tsiviliseerimisest“. Orjapidamine järk-järgult kaotati, kuid see asendus sallimatuse ja rassismi uute vormidega.
1914. aastaks valitsesid Euroopa riigid umbes 30 % maailma rahvastiku üle. Eurooplased olid sajandeid olnud seotud meretaguste avastusretkede ja kaubavahetusega, kuid tänu tööstusrevolutsioonile suutis Euroopa oma haaret teiste maailmajagude üle tugevdada.
Berliini konverentsil (1884–1885) osalenud riigid leppisid kokku põhireeglites, kuidas jagada Aafrika manner Euroopa mõjukate riikide vahel. Sellel konverentsil ei osalenud ühtegi Aafrika esindajat. 1900. aasta lõpuks oli Aafrikas veel ainult kolm iseseisvat riiki. Euroopa riigid kujundasid ümber ka Aasia kaardi.
Euroopa ja Jaapan Hiinat tükeldamas
Le Petit Journal, Pariis, Prantsusmaa, 1899
Henri Meyer (1844–1899)
karikatuur
Euroopa Ajaloo Maja, Brüssel, Belgia
Kolonialismi toetasid ka teatavad Euroopa tehnoloogia saavutused, näiteks kuulipilduja. Põlisrahvaste vastupanu osutus lootusetuks isegi nende arvulise ülekaalu korral, sest neile vastati relvaga, mis tulistas 50 korda kiiremini kui tavaline vintpüss.
Maximi kuulipilduja
Hiram Maxim (leiutaja), 1840–1916
Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, 19. sajandi lõpp
Royal Armouries of the United Kingdom, Leeds, Ühendkuningriik
Ka Euroopas endas peeti mõningaid rahvaid rassiliselt „vähemarenenuks“ kui teisi. Vastavalt niisugustele rassistlikele arusaamadele kirjeldati neid ühiskondi Euroopa geograafiliste ja sotsiaalsete äärenähtustena ning neid peeti sageli 19. sajandi Euroopa „arenenumate“ rasside elavateks esivanemateks.
Kipskuju Zulu poisi peast
Berliin, Saksa Riik, 1891
Castans Panoptikum
kips
Ard-Mhúsaem na hÉireann / Iiri Rahvusmuuseum, Dublin, Iirimaa
