Ajalooline koroonapandeemia

Euroopa muuseumide koondülevaade

Euroopa Ajaloo Maja korraldas Euroopa koroonapandeemia talletamiseks projekti „COVID-19 pandeemia jäädvustamine“. Selles keskenduti eelkõige solidaarsusele, optimismile ja küünarnukitundele. Lisaks tahame teiega nüüd jagada ka teiste muuseumide mitmekesise kureerimistöö vilju ja tulemusi. Nii saab igaüks oma kogemusi ülejäänud Euroopa omadega võrrelda, vastandada ja seostada.

Jakihvitsad

Jack, Põhja-Devonist pärit 5-aastane poiss, käis piirangute ajal maha 50 kilomeetrit, et koguda raha NHSi abistamiseks. Kokku tõstetud 1550 Inglise naela. Jack läbis iga nädal kaks korda viis kilomeetrit ja kuigi see oli pingutav, ei jätnud ta oma üritust pooleli, sest tal oli meeles, et „arstid ja õed vajavad viiruse peatamiseks abi“.  Katie Robertsi kandidatuur

© Kuninglik Alberti mälestusmuuseum

Mahi Ahmed

Mahi Ahmed oli organisatsiooni Inclusive Exeter CIC koroonatugiprojekti asutaja. Kui oli juba karta piiranguid, hakkas Mahi mõtlema, kuidas toimetada üle linna vähemkaitstud inimestele koju maitsvaid ja täisväärtuslikke eineid. Mõne päeva jooksul reageeris sellele rühm vabatahtlikke: kogunes suurepärane koordinaatorite, tellimuste vastuvõtjate, ostjate, kokkade ja toiduvedajate rühm. Mahi entusiasm oli nakkav ning kogu meie meeskond tundis end motiveerituna ja pingestatuna. Tänu Mahi visioonile ja juhtimisele sai toiduabi üle 1000 inimese. Ta ise ütleks, et iga rühma liige väärib tunnustust, kuid tema on kindlalt piirangute aja sangar. Esitanud Alan Quick

© Kuninglik Alberti mälestusmuuseum

Organisatsioon City Community Trust

City Community Trust (CCT) on Exeteri juhtiv heategevusorganisatsioon, mis teeb koostööd Exeter City jalgpalliklubiga ja pakub igas vanuses inimestele mitmesugust tegevust, keskendudes tervishoiu, hariduse, heaolu ja kehalise aktiivsuse edendamisele. COVID-19 kriisi ajal pööras CCT tähelepanu tugiteenuste edendamisele Exeteris ja Ida-Devonis. Kogu maikuu jooksul vastasid CCT liikmed palvetele toimetada toidukaupu ja ravimeid kogukonna kõige haavatavamatele rühmadele. Järgnevalt on nad toetanud üksikuid ja vähemkaitstud inimesi. Jamie Vittles, Andy O’Doherty ja kogu City Community Trusti meeskond. Esitaja: linnavolikogu liige Peter Holland.

© Kuninglik Alberti mälestusmuuseum

Marilyni seadused

Alates märtsi lõpust on Marilyn Laws laste hooldekodu Children’s Hospice South West jaoks kogunud üle 1000 naelsterlingi ja aidanud suurendada oma kogukonna turvatunnet. Ta on oma materjali ja vahenditega valmistanud kogukonnale näomaske. Lisaks kogus ta raha organisatsioonile, kelle hoole all ravimatult haiged lapsed piirangute ajal oma viimaseid päevi veetsid. Inimesed on olnud väga abivalmis ja helded. Nad ei ole mitte ainult annetanud, vaid on aidanud Marilynil ka maske jagada. Marilyni missioon jätkub! Nimetanud Simon Tootell

© Kuninglik Alberti mälestusmuuseum

Paul Mouland

Paul Mouland, Freemoovementi meeskond ja vabatahtlikud on toimetanud jalgrataste järelkärudega sooja toitu kodututele, samuti ravimeid, Exeteri raamatukogu raamatuid, toidupakke ja esmatarbekaupu inimestele, kes on rahaliselt ja psüühiliselt kannatanud. Nad on loonud partnerlusi paljude kogukonna organisatsioonidega, sealhulgas usuliste ühendustega, nagu St Thomas Food Fight ja St Thomas Medical Centre. Paul on osalenud ka COVID-19 erakorralistel veebikoosolekutel St Thomase, Alphingtoni ja Exwicki linnaosas ning ise selliseid koosolekuid korraldanud. Nende panus Exeteri linna hüvanguks on olnud väga suur. Esitanud Chloe Pooley

© Kuninglik Alberti mälestusmuuseum

YMCA Exeteri tugitöötajad – Peter Hall

YMCA (Young Men’s Christian Association) Exeteri tugitöötaja Peter Hall on piirangute aja sangar. Kui 31 noort, kes elasid YMCA toetatud majutuskohas, jäid ilma oma võrgustikest, rutiinist ja ühiskondlikest sidemetest, läks Peter neile kõhklematult appi. Ta tegi kõik võimaliku, et neid noori toetada, käis majas ringi, võttis osa kõigist muredest ja suhtles nendega ka eemal olles, nii et iga noor teadis, et ta ei ole üksi jäetud.

© Kuninglik Alberti mälestusmuuseum

YMCA Exeteri tugitöötajad – Lydia Brown

Pärast piirangute kehtestamist 23. märtsil 2020 oli YMCA Exeteri tugitöötaja Lydia Brown ööpäev läbi valvel ja valmis aitama noori, kellele piirangud tekitasid psüühilisi probleeme.  Kui vaja, läks Lydia abivajajaga haiglasse kaasa või seisis teiste inimeste eest tundide kaupa retseptiravimite järjekorras. Paljud elanikud soovisid lihtsalt telefoni teel Lydiaga vestelda, olgu päeval või öösel, teades, et ta on nende jaoks alati olemas. Kõigi YMCA Exeteri töötajate jaoks on Lydia piirangute aja sangar.

© Kuninglik Alberti mälestusmuuseum

YMCA Exeteri tugitöötajad – Sarah Griffiths

COVID-19 puhkemise ajal hoidis Sarah Griffiths YMCA toetatud majutuskoha 31 seal elava noore jaoks üksinda laitmatult korras ja puhtana. Enda tervist ohtu seades tegi ta kõik võimaliku, et takistada viiruse levimist. Sarah, kes desinfitseeris ka pidevalt üldkasutatavate ruumide uksekäepidemeid ja duširuume, oli kõigi noorte suhtes tõeline omakasupüüdmatuse ja headuse kehastus. Kõigi YMCA Exeteri töötajate jaoks on Sarah piirangute aja sangar.

© Kuninglik Alberti mälestusmuuseum

David Spicer

Minu väga hea sõber David Spicer on piirangute aja sangar: 50 esimesel piirangute päeval mängis ta iga päev oma arvukate jälgijate rõõmuks süntesaatoril veebi kaudu tuntud hitte ja lasi kuulajatel neid ära arvata (Guess the song) Kõik ta sõbrad ja sugulased võtsid selle kiiresti omaks, see pakkus vaheldust ja võimalust veebis teistega juttu ajada. See tegi inimestel tuju paremaks raskel ajal, kui kõik olid hirmul ja siseruumidesse aheldatud. Davidi jutud, naljad ja pillimäng olid päeva parim osa, tänu millele oli kergem piiranguid taluda. Esitanud Dax Oliver

© Kuninglik Alberti mälestusmuuseum

Sammy Hartstein

16-aastane Sammy on regulaarselt vabatahtlikuna osalenud Buckfastleighi abimeeskonnas (Buckfastleigh Response team), aidates toidupanga toidupakke kohale toimetada. Mask ees ja ja kindad käes, on ta iga ilmaga viinud raskeid toidupakke abi vajavatele inimestele. Lisaks on ta toonud ka raamatuid, et inimesed saaksid koduseinte vahel lugemisega aega sisustada. Ta on seda kõike teinud ajal, kui suri ta vanaema ja ta ise sai tunda piirangute aja üksindust ega olnud kindel, kuidas ta kooli lõpetab. Esitanud Helen Hartstein

© Kuninglik Alberti mälestusmuuseum

Kodune juukselõikus 2020. aasta aprillis

Kolmeaastasel poisil Oisinil lõigatakse juukseid kodus. Carryduff, Põhja-Iirimaa, aprill 2020. Sulgemismeetmete ja liikumispiirangute ajal olid juuksuritöökojad suletud.

© Irish Linen Centre & Lisburn Museum

Lisburni ja Castlereaghi linnavolikogu töötajad ja volikogu liige NHS-ile pühendatud lillepeenra juures

Riklikule tervishoiuteenistusele (NHS) pühendatud lillepeenra rajasid Lisburni ja Castlereaghi linnavolikogu töötajad Lisburni 17. sajandist pärinevasse ajaloolisse lossiaeda.

© Lisburn & Castlereaghi linnavolikogu

Suletud kauplus Lisburni kesklinnas, märts 2020

Üleriigilisi sulgemismeetmeid ja liikumispiiranguid järgides pidid poed 2020. aasta märtsis uksed sulgema. Paljud inimesed olid pandeemia pärast väga mures ning poepidajad panid oma suletud äride välisseintele või akendele sageli julgustavaid sõnumeid, nagu „Hoidke end ja jääge terveks!“ Lisburn Turkish Barbers asub Lisburni turuväljakul.

© Irish Linen Centre & Lisburn Museum

Lapse linane näomask

Lina on tugev, kerge, kergesti töödeldav ja niiskust reguleeriv. Näomaski või -katte jaoks on linane üks parimaid materjale. Põhja-Iirimaal muudeti kinnistes avalikes ruumides näokatte kandmine kohustuslikuks, et piirata COVID-19 pandeemia mõju.   

© Irish Linen Centre & Lisburn Museum

Alkoholi sisaldav käte desinfitseerimisvahend, aprill 2020

Pandeemia alguses oli alkoholi sisaldavate kätepuhastusvahendite järele suur nõudlus. Paljud piiritusetehased lõpetasid piiritusjookide tootmise ja hakkasid müüma oma kaubamärgiga kätegeele. Downi krahvkonnas Crossgari lähedal asuv Shortcross Gin müüs oma tooteid internetis.

© Irish Linen Centre & Lisburn Museum

Antwerpeni vangla linadest valmistatud loosungid

Begijnenstraati vangla töötajad ja kinnipeetavad valmistasid neli loosungit. Need olid solidaarsuse ja empaatia sõnumid, millega sooviti head tervist kõigile.

Märts – 16. mai 2020

Kogumine: MAS.0328.002

© Antwerpeni vangla töötajad ja kinnipeetavad

Linnavõim

„Beerschot Atletiek“ ja „Buurtsport Kiel en Hoboken“ arendasid Kieli naabruskonnas välja spordiraja. Nad soovitavad harjutusi, mida igaühel on võimalik teha avalikes kohtades, kasutades pinge, treppe jne.

20. aprill 2020

© Beerschot Atletiek, Buurtsport Kiel en Hoboken

Jalutuskäik Meiril

Kui piirangud lõpetati, avasid ka Meiri ostutänava poed taas uksed. Poepidajad võtsid kasutusele kõikvõimalikke ohutusmeetmeid. Linnavalitsus lasi paigaldada teemärgised, et rahvahulka ohjata ja tagada füüsilise distantsi hoidmine.

Märts 2020

Kogumine: FelixArchief, alus nr 2876#82

© Thomas Heuser

Siitar „ratastel“

Seekordse ramadani ajal ei olnud võimalik pühitseda „Iftari“ – pärast päikeseloojangut paast katkestada ja ühiselt süüa. Seetõttu saatis mõni mošee, näiteks El Fath, üksikutele ja vaestele inimestele toidu kaubajalgratastega koju.

12. aprill – 13. mai 2020

Kogumine: FelixArchief, alus nr 2920#6

© Dienst Levensbeschouwingen ja Mosque El Fath

„Akkoord mängib De Fonteinile muusikat

Kuna eakad olid koroonaviirusest kõige enam ohustatud, pidid paljud hooldekodude ja hooldekorterite elanikud jääma oma nelja seina vahele. Ansambel’t Akkoord andis hooldekodu De Fontein ees – füüsilist distantsi hoides – kontserdi, et sealsetele asukatele vähegi meelelahutust pakkuda.

10. mai 2020

Kogumine: FelixArchief, alus nr 2893#2

© Fanfare’t Akkoord – Diana Van Strijdonck

Helilooja Zita Bružaitė mälestis „ärevus“

Märtsil – päeval, mil kuulutati välja karantiin, alustas helilooja Zita Bružaitė uue teose „Äng“ (leedu keeles Nerimas). Iga päev pühendas ta sellele vähemalt pool tundi. Noodikäsikirja kinkis Bružaitė muuseumile. Käsikirjast on näha, millises meeleolus ja tingimustes ta karantiini päevil töötas.

© Leedu Rahvusmuuseum

T-särgid

Kodus viibides keskendus Gintautė oma lemmikhobile, tikandid. Pärast seda, kui ta küsis Instagramis oma sõpradelt, mis kujutab endast neile praegust olukorda, kirjutas ta oma vanale T-särgile kolm erinevat karantiinilugu. Nendes on mitmesuguseid sümboleid, nostalgilisi asju ja ajaomaseid tarbeasju, nagu tualettpaber ja maskid. Kui üks jälgija palus tal tikkida midagi maagilist, tegi ta „koroonaviiruse klaaspurgis“. T-särgi andis muuseumile Gintautė Riabovaitė. 

© Leedu Rahvusmuuseum

Õitsvad kirsipuud internetis

Kevad on aeg, kui Vilniuse elanikud käivad „jaapani kirsiaias“ õitsvaid puid imetlemas. Koroonakevadel paigaldas aga Vilniuse linnavalitsus koostöös telekommunikatsiooniettevõttega Telia inimeste kaitseks ja rahvakogunemiste piiramiseks viljapuuaeda kaamerad ja korraldas kirsipuude õitsemisest otseülekande veebis. Sellekohase infosildi kinkis linnavalitsus muuseumile.

© Leedu Rahvusmuuseum

Bali pilet

2020. aasta märtsis, kui enamiku riikide piirid ootamatult suleti, tekkis reisil olijatel suuri probleeme. Leedu Vabariigi välisministeerium alustas repatrieerimislendude korraldamist riikidest, kuhu oli lõksu jäänud kõige rohkem registreeritud Leedu kodanikke. Viimane tagasilend Bali saarelt toimus 28./29. märtsil. Ugnė Karaliūnaitė, kes selle lennuga koju tagasi jõudis, andis oma piletid muuseumi.

© Leedu Rahvusmuuseum

Näokaitsete näidis

Koroonanakkuse puhkemise ja kiire leviku ajal ei olnud Leedu tervishoiuasutustel piisavalt kaitsevahendeid, neid mujalt hankida oli aga sel ajal peaaegu võimatu. Olukorra lahendamiseks töötas Robootika Kool välja 3D maski vormi, mida ettevõtjad ja üksikisikud kasutasid väga lühikese aja jooksul, et trükkida tervishoiutöötajatele üle 50 tuhande näovarje. Paulius Briedis (VšĮ Robotikos mokykla) annetas mudeli muuseumile.

© Leedu Rahvusmuuseum

Hädavarustuse pakk

See hädavarupakk ehk „hamstripakk“ saadeti alternatiivse sünnipäevakingitusena koroonapandeemia ajal, kui ei olnud lubatud külla minna. Pakis oli kaks rulli tualettpaberit, suur pakk nuudleid ja konservid – tooted, mis olid Saksamaal koroonavastaste meetmete esimestel päevadel eriti nõutud. Poed osteti sedalaadi kaupadest päris tühjaks. Saatja aadressiks oli märgitud „Hamstri firma, Hamstri tänav, Hamstrilinn“.

Amberg, 18. aprill 2020

© Margit Haberberger (muuseum Posti- ja Telekommunikatsiooni Sihtasutus)

Täname postkaardil olevat kirja postkaardil

See on tänuavaldus Saksamaa postiettevõtte Deutsche Post AG kirjakandjatele, kelle töökoormus koroonapandeemia ajal järsult suurenes, kuna inimesed hakkasid rohkem kirju ja pakke saatma. Tänukaart on sõnumi saatja enda kujundatud. Koroonavastaste meetmete tõttu lasid paljud pered vajamineva kauba üha sagedamini koju kätte toimetada. Sellest ajast alates tuuakse saadetis sageli kohale, ilma et tooja ja saaja teineteisega kokku puutuksid. Tänukaart kui tänu- ja solidaarsusavaldus postiljonidele on võrreldav tollase igaõhtuse aplausiga tervishoiutöötajatele. Kaardil on näha lumepalli kätketud Kölni toomkirikut.

Köln, 30. märts 2020

© Deutsche Post (muuseumi sihtasutus Post ja Telekommunikatsioon)

Erakorralise aja päevik

Kunstnik Hasso von Henninges on välja andnud raamatu, mis sisaldab 20 inimese kirjapanekuid koroonaaja – 2020. aasta märtsi- ja aprillikuu igapäevastest kogemustest, rutiinist ja muljetest. Neid nädalaid vormisid ja sisustasid koroonavastased meetmed ja eneseisolatsioon. Ühed tegid oma ülestähendusi käsitsi, teised digitaalselt. 260-leheküljelise raamatu tiraaž on 32 eksemplari.

Nürnberg, märts/aprill 2020

© Hasso von Henninges (muuseum Posti- ja Telekommunikatsiooni Sihtasutus)

Postkaardid koroona ajal

Kunstnik Susanne Schattmann saatis posti teel sugulastele ja sõpradele akrüülvärviga üle maalitud vanu postkaarte, paludes neid edasi kujundada ja siis talle tagasi saata. Tema üleskutset järgis rohkem kui 50 eri vanuses inimest. Nad kasutasid mitmesuguseid motiive ja tehnikaid – vesivärve ja fotosid, sõnumeid ja sümboleid. Postkaartidele lisanduvad „maakaardituur“ ja omaloominguline laul.

Nürnberg, märts – juuni 2020

© Susanne Schattmann (muuseum Posti- ja Telekommunikatsiooni Sihtasutus)

Individuaalsed Skype’i ja iPADi kasutamise juhtnöörid eakatele

Koroonapandeemia on hoogustanud digivahendite kasutamist. Suur osa eraviisilisest teabevahetusest on liikumispiirangute tõttu üle kandunud digikanalitesse. Nii ostis ka härra Rauch oma üle 80-aastastele vanematele iPad’i, et nendega jätkuvalt „silmast silma“ suhelda. Kuna vanemad ei olnud varem arvuti, nutitelefoni ega internetiga tegemist teinud, koostas poeg üksikasjalised juhised ning saatis need koos iPadiga posti teel vanematele koju. Juhistes on kirjas, kuidas seadet ja kiirsõnumiteenust Skype kasutada.

Dortmund, 22. märts 2020

© C. Rauch (muuseumi sihtasutus Posti- ja Telekommunikatsioonifond)

Tandle Hills

Alates tiheda liiklusega parkidest, mängukeskustest ja lasteklubidest kuni avatud põldude, pika rohu, taeva ja ruumini. Tandle Hills on olnud ja on ka edaspidi meie varjupaik. Lapsed vajavad piiramatut ruumi, aega ja mängu ilma maja, täiskasvanute ja neid ümbritseva maailma reegliteta. Tandle Hill aitas meil tasakaalu säilitada ka siis, kui kõik muu ümberringi kõikuma lõi.

© Claire Iberson

Lasteosakonna põetajad kaunistatud visiiridega

„Lukku pandud Oldham“ on digitaalne ülevaade kohalikust elust COVID-19 pandeemia ajal. Digitaalse ajakapsli eesmärk on kirjeldada läbielatut Oldhami tulevastele põlvkondadele ning sellepärast paluti kohalikel elanikel oma kogemused talletada ja kokku koondada.

© Lucy Lees

Mõmmik aknal

Gallery Oldham korraldas üheksa veebipõhist näitust, mille teemadeks olid Elu luku taga, lahkus, asjad, isetegemine, muutused, sõnumid, loodus, sport ja töö. Augustis küsisid nad ka kirjalikke dokumente – inimeste „Lockdown Letters’s“ („Lockdown Letters“)

© Helen Hopkins

Kokkusaamine, aga distantsilt

Praeguseks on kohalike elu kohta ülemaailmse pandeemia ajal saadetud või lubatud saata ligikaudu 300 pilti ja kirjatükki 80 inimeselt. Galerii koostab neist erilise arhiivikogu.

© Jane Whittaker

Hüppa nüüd!

Eesliinitöötajate lapsed käisid koolis edasi.

© Alexandra Park Junior School, Oldham

Koroona Solidaritätsband

Sellise käepaela said Liechtensteini sotsiaalministeeriumilt kõik valitsusasutuste töötajad. See tuletab meelde hügieenimeetmeid, mille järgimine aitab COVID-19 levikut aeglustada.

© Liechtensteini riiklik muuseum

Ühises taotluskeskuses piiripunktis

Foto, mis tehti Liechtensteini Ruggelli kogukonnast Austria piirilt ajal, mil piir suleti. Tähise tõlge: Kogu liikluse jaoks suletud piiripunkt (sh jalakäijad).

© Sven Beham

Impressionid Vaduzist – „Bus stop“

Liinibuss Vaduzis asuvas bussipeatuses, kuhu on riputatud sõitjate ja bussijuhtide kaitseks kehtestatud ohutusmeetmeid tutvustav plakat.

© Sven Beham

Päevapilte Ruggellist – „Plakatid“

Ruggelli omavalitsusüksuse postkontor.

Vasakul: Teave 20. aprillist 2020 kehtivate lühendatud lahtiolekuaegade kohta (Enne seda oli postkontor üldse suletud).

Paremal: Soovitus hoida teistega distantsi ja maksta võimaluse korral kaardiga.

© Sven Beham

Gesperrt Poster Gemeinde Balzers

2020. aasta märtsi keskpaigast kuni mai keskpaigani olid kõik Balzersi valla mänguväljakud ja spordiplatsid üldsusele suletud. Sellest anti teada selliste plakatitega.

© Liechtensteini riiklik muuseum

Jenny Mclean mäletab Nidiyat

Piirtee on paar sadat laevatehast, kust ma elan. Käisin eile ja kohtusin Jamaica mehe nimega Tony Mclean ning alustasime selle projekti üle vestlust. Ta rääkis mulle oma naisest Jennyst, kes käis äsja COVID-19 tõttu surnud parima sõbra Nidiya matustel. Rääkisin temaga täna hommikul ja ta ütles, et tal on hea meel, et tal on vestlus ütluste üle, sest ta leiab, et seal on palju solacet. Jenny rääkis, et tundis sõbra matustel peaaegu füüsilist valu. Nidiya oli tema parim sõber 33 aastat. Wolverhamptonis tundub haigus laastavat kõige tõsisemalt mustanahaliste ja asiaatide kogukondi.

© An ja Chhabra, Wolverhampton.

Anand oli üks kümnest kunstnikust, kelle Historic England tellis

Aplaus tervishoiutöötajatele

Üks projektis osalema valitud kümnest kunstnikust, Roy Mehta, valis Londoni äärelinnu kujutava 10 pildi sekka selle töö. Ta ütles järgmist:  „Pilt, mille ma valisin, on järgmine: „Shuvaseesh Das, Clap for NHS London“. Et piirangute aeg oligi väga paljude inimeste jaoks just selline. Foto illustreerib inimeste elukeskkonda ja samal ajal näitavad rõdul plaksutajad ka üldist toetavat suhtumist riiklikku tervishoiuteenistusse. Eriti mõjusaks muudab foto plaksutajate tõsine olek.

© Shuvaseesh Das, London

Veesõda ohutust kaugusest

Seljarada kuuma kevade päeval. Kaks sõbra „võitlevad“ plaadid, mida nad läbivad, ja nende ämbrid on tühjad. Laste süütu naer ja lõbusad kilked meenutavad möödunud aegu, aga need ei kao kindlasti ka tulevikus.

© Ali Hood – Plymouth

Ali oli üks ligi 3000 üldsuse liikmest, kes esitas kogule pildi. Ta oli üks kümnest edelapiirkonna esindajast.

Juliette, Juliette (tänavahääled)

Kevadiste üha päikeselisemate ja soojemate päevade aegu veetsin ma oma kõige mõnusamad hetked aias puhates. Liikumispiirangud ja halastamatud haigussümptomid aheldasid mu sellesse väikesesse õuenurgakesse, mille rahu ma olen alati hinnanud ja hindan nüüd veelgi rohkem. koht, mis on maailmas taas olemas ainult tuulepuhumise, hiiglasliku lindude, mängivate laste siitervestluse või suletavate silmade näol, et vältida kevadist päikesepaistet. Nii tihedalt rahvastatud naabruskonnas on selline rahusadam tõeline aare.

© Bella Milroy, Chesterfield, Derbyshire.

Bella oli üks kümnest kunstnikust, kelle tellis Historic England

Juukselõikus

Naabrid sattusid kõrvuti aedades korraga juukseid lõikama. Parempoolne aed kuulub organisatsiooni Historic England koosseisulisele fotograafile Alun Bullile.

© Historic England

Fotograaf – Alun Bull, Sheffield

Alun on organisatsiooni Historic England koosseisuline arhitektuurifotograaf.

Kaitsemask

Sellise maski mõtles COVID-19 kriisi tõttu välja Alleuri kübarsepp Isabelle Mathieu, See loodi selleks, et võimaldada suhtlemist kurtide, vaegkuuljate või muudiga inimestega. Maski valmistamisel osales ka Relab de Liège, kes aitas materjale laseriga niimoodi lõigata, et kangas läbipaistva osa küljest lahti ei tuleks.

© Isabelle Mathieu, Liège’i provints, Wallonie, Belgia

Kissi ei ole, kuid süda on olemas!

Rinnamärk, mis ärgitab pandeemia ajal distantsi hoidma.

Vallooni elu muuseumi toode, trükitud metall

Kõik saab korda, ausõna!

Pandeemia ja liikumispiirangute ajal käsitsi meisterdatud julgustussõnum.

© Valentine Paquay

Pärast vihma... päike, jääme kodusse!

Üks ema valmistas oma lastega liikumispiirangute ajal sellise plakati. See rippus päevast päeva nende maja alumise korruse tänavapoolsel aknal.

© Julie Sohier

Rulatamisega on lõpp

Kui Ühendkuningriigis 2020. aasta märtsis liikumispiirangud välja kuulutati, jäi peaaegu kogu elu seisma. Lõpetada tuli ka populaarsed vabaajategevused. See on tühi raipark Šotimaal Perthsis Lõuna-Inchis.

Foto: Mark A Hall, autoriõigused Perth Museum & Art Gallery, Culture Perth & Kinross, Perth, Šotimaa

Härjapõlvlased ja vikerkaared

Kohe, kui liikumispiirangud kehtestati ja lapsed koduõppele jäeti, hakkasid pered koduakendele loomingulisi kaunistusi meisterdama. Seeläbi väljendati oma lootusi, aga ka hirme.

Foto: Mark A Hall, autoriõigused Perth Museum & Art Gallery, Culture Perth & Kinross, Perth, Šotimaa

Graffiti eeskirjad OK?

Umbes kaks kuud pärast liikumispiirangute kehtestamist ilmusid üleüldise mõistva suhtumise taustale ka esimesed märgid rahulolematusest. See graffiti loodi A9 silla all Almondi jõe kohal Inveralmondis Šotimaal Perthis.

Foto: Mark A Hall, autoriõigused Perth Museum & Art Gallery, Culture Perth & Kinross, Perth, Šotimaa

Liikumispiirangute kriidimärgid

Liikumispiirangute ajal avastasid lapsed taas mõned traditsioonilised viisid kodule lähemale mängimiseks. Mitmel pool ilmusid kõnniteele kriidijoonistused ja keksukastid. Need on üles pildistatud Perthi kesklinnas Šotimaal.

Foto: Mark A Hall, Perth Museum & Art Gallery, Culture Perth & Kinross, Perth, Šotimaa.

Maalitud kivid

Vahetult enne liikumispiirangute lõppu hakkasid lapsed solidaarsuse ja empaatia märgina oma koolide juurde maalitud kivikesi koguma.

Need kivikesed on osa ühistel jõududel valminud koroonaaegsest kiviussist Moncrieffe’i algkooli juures Perthis Šotimaal.

Foto: Mark A Hall, autoriõigused Perth Museum & Art Gallery, Culture Perth & Kinross, Perth, Šotimaa

„Budapest“

Kui inimesed maske varuma hakkasid, otsustasin ka mina endale kaitsemaski soetada. Ainult mina tahtsin mida erilisemat. Sõelale jäi keskaegse katkutohtri mask. Mõtlesin, et kui see keskajal toimis, peab see ju nüüdki abiks olema. Ma sain selle aprillis veel õigel ajal kätte ning Kasutasin seda nädal aega toidupoes, tänaval ja ühistranspordis. Kõik jäid minu ümber alati vait, inimesed hakkasid kartma. Mulle helistavad siiani professionaalsed fotograafid, kes kutsuvad mind välja pildistama. Pandeemia või mitte, aga huumorimeelt ei tohiks kaotada! Olgu see siis pealegi natuke morbiidne.

© Miklós Neszt

„Mosonmagyarórvárist“

Märtsi õhtul anti teada, et järgmisest esmaspäevast on koolid suletud. Me kõik arvasime, et see kestab ainult nädala või paar. Kuidas me küll eksisime!

Need maskid on linasest. Laste omad on värvilised ja ülejäänute omad valged, kolmekihilised. Loodetavasti läheb elu varsti tavalistesse rööbastesse tagasi. Praegu ongi juba parem. Me saame isegi suvelaagrisse minna ja jälle sõprade seltsis aega veeta!

© Léna Krisztina Czencz

„Mezőkövesd’ist“

Minu pulmamaski õmbles valmis kohalik rätsep. Meil oli kiire, sellepärast puuduvad sel tikandid. Meil on muidu matyó juured, meie naised on põlvkondade viisi kauneid kleite ja kaunistusi tikkinud.

Pulma toimus 21. märtsil Mezőkövesdis, kui mu tütarsõbrast Beáta Görzsöny sai minu abikaasa Beáta Kiss. ) Tänu ohutusmeetmetele oli meil sel päeval vaid mõned külalised, see oli kummaline, kuid ka hämmastav mälu.

© József Kiss

„Debrecenist“

Kohalikes uudistes ja internetis kirjutati, et valitsus palub inimesi appi kodus maske õmblema. Me saatsime registreerumiseks maili ja saime Debreceni ühest kogukonnakeskusest vastuse. Siis toodi meile koju materjalid, kummipaelad ja lõiked. Edasi oli juba lihtne. Minu abikaasa lõi disainilahenduse välja, minu poeg (madalama töövõimega) lõid need kokku ja lisasin lõpuks vajalikud stitšid. Mõne päevaga valmistasime üle 150 maski. See oli lõbus ja ka kasulik!

© Mária Hajduné Ferenczi

„Herendilt“

Olen pärit Herendist. Koos mitme abilise, rätsepaäri ja toetajaga valmistasime me Veszprémi komitaadis vabatahtlikena üle 50.000 maski ja andsime need tasuta ära, Peamiselt haiglatele ja apteekidele.

© Katalin Orbán

„Uus muu“

Palusime külastajatel saata meile maskidega fotod. Need maskid on kohustuslikud ja seetõttu määratlevad need uued näod avalikus ruumis.

© Paloma Sánchez

Sulgege pärand

Palusime inimestel ette kujutada, et nende maja on muuseum, ning valmistada meile liikumispiirangute ajal video oma lemmikesemest. Alfonso ütles meile, et tema kübar tõi talle tagasi palju mälestusi oma riigist: Mehhiko

© Alfonso Hernández

Kriisi antropoloogia

Liikumispiirangute ajal tegi muuseum koostööd enam kui 20 antropoloogiga, kes olukorda erialase pilgu läbi kirjeldasid ning prognoosisid, milliseid muudatusi pandeemia inimeste elus kaasa toob. Nende artiklid on avaldatud muuseumi veebisaidil. See pilt käib Álvaro Alconada artikli „Suspendidos en un tiempo de reflexión“ juurde.

Pildil on kiri „Ära puutu mind, Võin seda viirust saada!“

© Álvaro Alconada

Maailma aknad

Kui hispaanlastel kästi koroonaviirusest hoidumiseks nädalateks koju jääda, oli aken järsku nende ainus võimalus välismaailma, kodutänava ja naabruskonnaga kontaktis püsida. Seepärast palusime inimestel saata meile aknateemalisi pilte. See Ana aknast tehtud pilt näitab, et vikerkaar võib rõõmu tuua isegi luku taha. Aprill-mai 2020

© Ana Gil

Uus igapäev

Palusime oma publikul saata meile fotosid ka sellest, kuidas nad pärast kuudepikkust eemalolekut kogukonnaellu naasid. Ángel saatis meile pildi sellest, kuidas ta üle tüki aja esimest korda kirikus käis.

© Ángel Villa

Poikkeusliike (erakorralised liikumised) ühiskondliku tantsuüritusel Helsingi Ruoholahti piirkonnas osalejad, 27. märts 2020. Soome veebipõhise tantsuürituse mõte seisnes selles, et inimesed pidid kindlaksmääratud ajal oma valitud kohas 20 minutit järjest tantsima.

© Mikko Patrikainen, Soome kultuuripärandi amet

Seinamaalinguga „Superhoitaja“ („Superõde“) avaldatakse meditsiiniõdedele tänu pandeemia ajal tehtud ennastsalgava töö eest. Molotow Finlandi maaling Helsingis Vallilas asuvas Konepajas on tervishoiutöötajate vastu silmnähtavalt lugupidav, 28. aprill 2020.

© Sakari Kiuru, Soome kultuuripärandi amet

Õhtune ühislaulmine Loppukiri eakatekodus Helsingis Arabianrantas, 19. märts 2020. Üle 70-aastased majaelanikud pidid pandeemiapiirangute tõttu üksteisest distantsi hoidma.

© Hannu Häkkinen, Soome kultuuripärandi amet

Helsingi Saksa Kooli 3B klass Sinebrychoffi pargis loodusloo tunnis, 26. mai 2020. Kui koolid mai keskel uuesti avati, toimusid mõned tunnid õues. Taustal on hariduslikele erivajadustele spetsialiseerunud õpetaja Anmol Dogar.

© Sakari Kiuru, Soome kultuuripärandi amet

Organisatsioon „Hurstin apu“ jätkas ka koroonapandeemia ajal vaestele ja ebakindlas olukorras inimestele Helsingis Kallios toiduabi andmist, 17. aprill 2020. Liikumispiirangute tõttu loobuti järjekordade seadmisest ja jagati toitu alati, kui inimesed seda küsisid. Heategevusorganisatsioon jagab abivajajatele aastaringselt söögi- ja rõivapakke ning korraldab ka mitmesuguseid üritusi.

© Sakari Kiuru, Soome kultuuripärandi amet

Sloveenia etnograafiamuuseum on sotsiaalselt vastutustundlik asutus, mis soovis inimestele koroonaviiruse pandeemias abiks olla. Seepärast asus muuseum koguma koroonaviiruse kohta liikvele läinud anekdoote. Nii taheti inimesi rõõmustada, et kergendada nende igapäevamurede koormat ja leevendada haiguse, isolatsiooni ja üksilduse põhjustatud hirmu ja ärevust.

© Blaž Verbič

Samas püüdis muuseum kajastada ka ühiskonna meeleolu ning huumor on teadupärast osa meie vaimsest kultuuripärandist. Üks anekdoot väidab näiteks, et ringlevate naljade arvu järgi otsustades on tegemist maailma ajaloo kõige lõbusama pandeemiaga. Teine leiab, et koroonaviirusega seotud naljad levivad kiiremini kui viirus ise.

© Blaž Verbič

Anekdootide üks põhitunnuseid on tavaliselt see, et neid antakse edasi suuliselt. Selle pandeemia ajal läks aga suhtlus inimeste kodus püsimise tõttu internetti üle ning ka anekdoodid hakkasid levima moodsamal moel.

© Blaž Verbič

Kahe kuuga kogus muuseum enam kui 1000 anekdooti. Neist osa projitseeritakse praegu arvutiga muuseumi peasaali seinale. Lisaks on naljatahvlid muuseumi ees õues, kus anekdoote iga nädal vahetatakse. Suvemuuseumi ööks, 20. 2020. aasta juunis valmistame ette näitust „Koronski humor“.

© Blaž Verbič

Näitus CORONA HUMOUR: COVID-19 pandeemia ajal nalgad („koduharidus vs. töötamine kodukontoris“).

© Blaž Verbič

Sami Nasr Co Monaghanist, kes naudib autoakna jahedat lukustust pärast liikumispiirangute leevendamist.

© Amina Nasr

Monaghani maakonnast pärit Tara McCarron ja tema kolleeg töötasid haiglas COVID-19 osakonnas.

© Fiona McCarron

Karantiiniaegne tänav Monaghani maakonna põhjaosas.

© Angela Ovens

Glenn Murphy koos Monaghani perekonnaga, kes jooksis karantiini ajal ümber kodumaja terve maratonidistantsi ja kogus nii Monaghani maakonna eesliinitöötajatele 13,500 eurot.

© Glenn Murphy

Tikitud lillaga mask

„Ma armastan väga tikkida ning tean, kui aeganõudev see on. Ma tikin vabal ajal palju. See mask on kahekihiline ja käsitsi tehtud. Kannikesed valisin sellepärast, et esiteks on kannike varane kevadlill, mis õitseb umbes samal ajal kui pandeemia Ungarit tabas. teiseks on see taassünni ja lootuse sümbol ning tähistab seega ka lootust, et me saame viirusest jagu.“

© Márta Halászné Magyar

Tehnoloogia ja loovus

„Nii mina kui ka mu abikaasa pidime karantiini ajal kodutööle jääma. Minu igapäevarutiin on ühtlaselt tegus. Tema töökoormus on aga väga kõikuv ja seejuures kontrollitakse teda rangelt. Aeg-ajalt kontrollitakse ka seda, kas tema ekraan on kasutuses. See on väga tülikas, kui tal parajasti tööd ei ole, aga majas tahaks palju asju tegemist. Sellepärast võtsime me kasutusele sellise vardasüsteemi. Kui ma töötan, jääb alles ka teine ekraan. “

Anonüümne

Tsentraalne osa

„Ma olen väga loominguline kodukaunistaja. See loodi lihavõttekeskusena. Ma ei olnud juba nädalaid oma pereliikmeid näinud, aga see-eest jälgisime me kõik iga päev telekast viiruseuudiseid. Natuke nalja teeb päeva kohe palju paremaks!“

© Nóra Veloz

Tähenduslikud maskid

„Kui pandeemia Ungarisse jõudis, läksid inimesed maskide ostmisega hulluks. Sellepärast tundus mulle ainuõige enda omad ise valmis meisterdada. Mul oli plaan leida kvaliteetne puuvillane T-särk ning teha selle seljaosast valmis 6 maski.

See pilt on minu jaoks väga tähenduslik, sest Itaalia on mu lemmikriik ning ühtlasi oli see kõige esimene koht, mida viirus Euroopas tabas. Itaalia keeles on väljend „dare una mano“, mis tähendab kellelegi abikäe ulatamist. Selle T-särgi puuduolev varrukas sümboliseerib saamatajäänud abi, mida oleksid Itaaliale pidanud pakkuma kõik need riigid, kelle turistidele selliseid kaupu peamiselt toodetaksegi“.

© Katalin Zubora

Triikimislaud

„Meil on see triikimislaud olnud juba kümme aastat, aga viimase seitsme nädala jooksul on selle tähtsus meie elus tunduvalt kasvanud. Nimelt õpib mu laps klaverit ning selleks, et õpetaja näeks ka veebitunnis nii tema rühti kui ka sõrmi, tuli sülearvuti kuidagi klaveri lähedale paigutada. Triikimislaua kõrgust saab ise reguleerida, nii et see osutuski ideaalseks lahenduseks. Kunagine ost on end ainuüksi sellepärast kuhjaga ära tasunud.“

© Emőke Nagy

Koos, ent lahus

Tütar vestleb oma emaga telefoni teel. Ema elab õenduskodus, kuid tal õnnestus üksteist näha, järgides eeskirju ja suhtlemisdistantsi hoidmist.

© Naja Christiansen

Koju mine

Lihavõttepühade ajal suundusid Taanis paljud hõredalt asustatud maapiirkondadesse matkama, kuigi tegelikult käskis riik inimestel koju jääda. Üks maaelanik ei kiitnud võõraste tulekut heaks ning pani tee äärde sildi „Mine koju!“ Hiljem pidi ta sildi maha võtma, sest see ärritas tema naabreid. 

© Anne-Mette Marchen Andersen

Sünnipäev

Mis sünnipäev see külalisteta on? Hooldekodud suleti ja külastajatel keelati viiruse tõttu sissepääs. Sellepärast tähistas Grethe Gertseni perekond 2. aprillil tema 91. sünnipäeva hooldekodu akna all. Sünnipäevalaps ise istub aknal.

Anonüümne

Õde

Muuseumini jõuavad iga päev lood inimestest, kelle maailm on pea peale paisatud. Charlotte Høj Opheim-Winje on tavaliselt ortopeediline kirurgiline õde, kuid mõne päeva pärast on ta saanud Farsø haiglas koroonapatsientide raviks ümberõpet. Nüüd jõuab tema lugu ka tulevaste põlvedeni.

Anonüümne

Netto

Supermarketite ja toidupoodide ees pandi klientidele südamele, et nad üksteist ja poepersonali hoiaksid ja kellelegi liiga lähedale ei läheks. Ühtlasi tuletasid poed inimestele meelde, et neil ei ole põhjust liiga palju kaupa kokku osta, sest seda tuuakse iga päev juurde. Muuseumi hinnangul on märgid ja hoiatused selle eriolukorra oluline tahk. Hiljem jõuavad osad neist ka muuseumi püsikollektsiooni. Lisaks teeb muuseum koostööd linnavalitsusega, kes edastab muuseumile otsuste kokkuvõtteid ja oluliste dokumentide koopiaid.

Anonüümne

Østerbrogaad

Tühjad tänavad ja linnad. Inimesed jäävad koju, mis on samuti oluline osa dokumentidest, mida muuseum praegu kogub.

Anonüümne

Põhjendused

Desinfitseerimisvahend, kummikindad ning õpetus, kuidas supermarketis käituda ja kui palju inimesi võib korraga poes viibida. Sisseostude tegemine muutus järsku tundmatuseni – ning ohtlikuks! See on veel üks korduv teema, millest koroonakriisi ajaloolisi hetki talletada soovivale muuseumile palju teada antakse. Muuseumi jaoks on äärmiselt oluline, et kõik muutused kajastatud saaks.

Anonüümne

Ostukorv

Varem sümboliseeris ostukott meie jaoks nädalavahetuse osturetke – kohustust, mille asemel oleksime tahtnud teha midagi muud toredamat. Kott ise oli lihtsalt järelveetav kasulik asi. Karantiini ajal sai sellest aga ekspeditsioonide ja seikluse sümbol.

© Anne (Viroflay – Prantsusmaa)

Riidekuivati

Minu abikaasa (see, kes valis ostukoti) teeb kodus kaugtööd meie kontorinimelises toas. Seega jääb minule elutuba ja söögituba. Kusjuures meie kontor ei olnud varemalt ainult kontor, vaid see on olnud klaano-, laulu-, arvuti- ja maalimisruum ning iga 2–3 päeva järel kuivatusruum. Plume ja mina elame seega nüüd tegelikult söögitoas ja pesukuivatustoas. Ma lohutan ennast sellega, et karantiini ajal ei ole enam vähemasti vaja triikida, nii et õnneks ei ela me vähemalt triikimistoas!

© Christiane (Viroflay – Prantsusmaa)

Mobiiltelefon

Mobiiltelefon on muutunud karantiini ajal minu jaoks äärmiselt oluliseks, sest pere ja sõpradega räägin ma nüüd eelkõige telefonitsi. Ka oma õpetajaga suhtlen ma praegu telefoni teel. Mu mobiil läks aga viimasel nädalavahetusel enne karantiini katki ja mul õnnestus uus osta veel päris viimasel hetkel, kolmapäeval, kui kõik poed pidid juba lõunast uksed sulgema. Mina jõudsin poodi kell 11. Foto!

© Louane (Anderlecht – Belgia)

Lõks 2020/Mind ei ole kohal 2020

„Mu vanemate maja on küll palju suurem kui see kööktuba, kus ma Bukarestis enne karantiini elasin, aga sellegipoolest on mul tunne, et ma olen vangis suures loomaaiapuuris, kus on loomale loodud küll tema tüüpilist elukeskkonda imiteerivad tingimused, aga lõppkokkuvõttes on tegemist ikka vanglaga.“

© Teodora Savu (sünd. 1996), UNARTE magistriõppe teise aasta graafikaõpilane ja stsenograafia bakalaureus

Kodu on kõikjal projekt: Is Noside, 2020/Meie projektikonkurss, 2020

„Kahjuks on see korter praeguste asjaolude tõttu mu ainus kodu. Joonistades unustan ma selle mõneks ajaks ära ja saan end mõelda teistesse, tuttavatesse kohtadesse. Mu tööd õhkavad küll üksildust ja igavust, aga tegelikult on praegune aeg minu meelest kunstiliseks arenguks ja edasiseks väga kasulik.“

© Mălina Lorelei Fulga (sünd. 1998), UNARTE bakalaureuseõppe kolmanda aasta graafikaõpilane

Eneseisolatsiooni päevik, väljavõte, 2020

„Seeria „Mis päev on?“ sisaldab väljavõtteid lakoonilisest eneseisolatsiooni päevikust, mis kajastab mu isiklikke, umbes kuu aega kestnud püüdeid pandeemia oludega kohanduda. Projekt algas koolitööna, aga see osutus üldse kõige terapeutilisemaks tegevuseks, millega ma nende kuude jooksul tegelesin.

Päevikus on kaks osa, esimeses osas vastatakse küsimusele „Mida ma olen?“ ja see kajastab peamiselt psühholoogilisi muutusi, mis on tingitud uuest ja väga erinevast reaalsusest nelja müüri vahel, kus me üleöö jäime. Teise osa teema on „Kus ma tahaksin olla?“ ning see kirjeldab nostalgilisel viisil väikesi, omal ajal tavapäraseid tahtmisi, mis ikka veel aeg-ajalt esile kerkivad.“

Diana Grigore (sünd. 1997), õpilane UNARTE – Object Design and Visual Communications Department’is, esimene aasta, korraldusasutuse tasand