Hoiatus
See on masintõlge, mida pakub Euroopa Komisjoni masintõlkemootor eTranslation, et aidata teil selle veebilehe sisust aru saada. Palun lugege kasutustingimusi.
Eda Čufer
Nii et milline on siis Novi Kolektivizemi nimelise disainerite rühma 1987. aastal loodud üpris inetu plakati saamislugu?
See plakat ei jõudnud kunagi oma kavandatud kohale endise sotsialistliku Jugoslaavia liitriigi tänavate kuulutustulpadel. Selle eesmärk oli edendada ja tähistada iga-aastast riigipüha nimega Dan Mladosti „Noortepäev“, mis on pühendatud Jugoslaavia liidri Josip Broz Tito sünnipäeva tähistamisele. Riiklik komisjon tunnistas kavandi teiste seas parimaks ja andis heakskiidu selle teostamiseks.
Kuid pärast valikutulemuste sattumist Jugoslaavia meediasse puhkes õhtul skandaal pärast tsiviilisikut, kes oli insener Grujic, kes avaldas ajaleheartiklis, et föderaalvõimude poolt ametlikult valitud ja kinnitatud plakat oli tegelikult omaks võetud natsipropaganda maalile nimega Third Reich, mille Richard Klein värvis 1937. aastal. Omapärane osa on ilmselgelt hämmastunud mees, samas kui originaalmaalides esinevad natsistlikud sümbolid asendati sotsialistliku Jugoslaavia sümbolitega: Saksa kotkas doomiga (rahu sümbol), natside lipp, mida asendab tähte kujutav Jugoslaavia lipp, ning natsiembleem noortepäeva embleemiga. Grujici avalikustamine põhjustas tohutu avaliku ja poliitilise ebastabiilsuse, mis tõi kaasa selle põhiseadusliku ja üsna kauni riigipüha kaotamise, teatades sotsialistliku Jugoslaavia lõppemise algusest, mis 1991. aastal ametlikult lahkus.
Et mõista selle 35 aasta taguse sündmuse tähendust ja tähtsust, peame selle seadma ajaloolisse perspektiivi. ERIC Hobsbawm nimetas 20. sajandit lühikeseks sajandiks, mis oli kiilutud 1917. ja 1989. aasta vahele ja mida vormisid kaks peamist jõudu – sotsialism ja kommunism. Seevastu 19. sajand oli Hobsbawmi käsitluses pikk sajand, mis hõlmas ajavahemikku 1789–1914 ning mida kujundasid tööstusrevolutsioon, kapitalism ja imperialism.
Aastal maailma kaardile ilmunud uus riik Jugoslaavia oli nende suurte ajalooliste muutuste tagajärg. Tegin selle plakati loos kindlaks neli peamist osalejat. Nimelt: Sotsialism ja kommunism, fašism ja natsism Josip Broz Tito ning kunstikogukond NSK.
Eeldan, et kõik lugejad teavad veidi eespool nimetatud ideoloogiatest. Ja kes oli Josip Broz Tito? Endise Jugoslaavia territooriumil peetud sõdades kogus ta juhi ja komandörina kuulsust kahel rindel – võitluses 1940.–1945. aasta natsliku okupatsiooni vastu ning nn esimese Jugoslaavia rojalistlik-kapitalistliku režiimi vastases kodusõjas. Pärast sotsialistide võitu valiti Tito presidendiks ning püsis selles ametis kuni oma surmani 1980. aastal.
Juba 1948. aastal keeldus Tito Stalinile ja Nõukogude Liidule kuuletumast ning algatas poliitilise mitteühinemisliikumise, suunates riigi ainulaadselt autonoomsele kursile ida ja lääne vahel. Tülliminek Staliniga tõi Jugoslaavia kunstis kaasa sotsialistliku realismi kui ametliku stiili hülgamise ning modernismi omaksvõtmise, millest sai Jugoslaavia eripärase sotsialismi ja kommunismi ametlik kultuuristiil.
Nüüd tutvustan ma viimast mängijat, kunstikollektiivset NSK-d. Selle plakati autor Novi Kolektivizem on üks suurema kunstikogukonna NSK (Neue Slowenische Kunst) rühmadest, mille asutas 1984. aastal Sloveenias Ljubljanas kolm konstitutiivset rühma: 1980. aastal moodustatud muusika- ja kunstirühmitus Laibach ning 1983. aastal loodud kujutavate kunstnike grupp Irwin ja teatrirühmitus Scipio Nasice Sisters.
Kolme rühma koondamisega suuremaks kollektiiviks moodustasid liikmed neljanda rühma, disainiosakonna Novi Kolektivizem. Mina kuulusin teatrirühma asutajate hulka ja seega sai minust 1984. aastal ka NSK asutajaliige. Suurem osa NSK liikmetest oli sündinud 1961. aastal nagu minagi. Esindasime põlvkonda, kes ei puutunud otseselt kokku teise maailmasõja, fašistliku ja natsistliku okupatsiooni ning partisani kommunistliku võitlusega. Meie minevikukujutelma aluseks oli suur jutustus kommunistide kangelaslikust võitlusest, indoktrinatsioon ja propaganda. Me kasvasime pioneerilipu all. Olime Tito noored, kes pidid ehitama kangelasliku ajaloolise võitluse ja suurte ohvrite hinnaga loodud riigile helget tulevikku. 1980. aastal, kui riik oli 42-aastane ja meie umbes kahekümnesed, tulime provintsist linna, ülikooli õppima.
Kokkuvõttes tuleb vastata järgmistele küsimustele: kuidas oli võimalik, et Novi Kolektivizem võitis 1987. aasta noortepäeva plakatikonkursi? Nende plakat polnud mitte üksnes inetu, vaid omas ajas ka veidralt anakronistlik. Tuleb meeles pidada, et 1980. aastate Jugoslaavia valitsev visuaal-tekstuaalne kunstigrammatika oli modernistlik ning et peatselt kujunes NSKst postmodernismile ülemineku lipulaev. 1987. aastaks oli NSK kunstitava juba kriitiliselt ja teoreetiliselt tunnustatud. Kõige tõhusamalt propageerisid seda nn Ljubljana lakaniaanid – rühm teoreetikuid, kes pakkusid NSK-le kui nähtusele psühhoanalüütilist tõlgendust. Erinevaid, tihti vastandlikke ja vastuolulisi visuaalseid koode ladestades õnnestus NSK-l aktiviseerida kollektiivse alateadvuse uinuvad kihistused, võimendades ühiskonnas sõltumatult eksisteerinud ümberkujundavaid jõude.
Kui Sloveenia noorsoo-organisatsioon (iga Jugoslaavia liiduvabariigi kohustuslik noorte kommunistide kasvulava) alustas järgmise üleriigilise noortepäeva ettevalmistusi, kutsusid Sloveenia kommunistlike noorte juhid täiesti sihiteadlikult Novi Kolektivizemi ja NSK üritust kavandama. Olles üks noorteorganisatsioone, kes tegid tihedat koostööd Sloveenia Komunistična partijaga riigis, mis nõudis kõige jõulisemalt föderaalseid poliitilisi, sotsiaalseid ja kultuurireforme, toetas noorteorganisatsioon NSK avantgarde radikalismi, kunstilist puutumatust ja võimet segamini ajada üldtunnustatud kollektiivseid narratiive. Siht oli kukutada vanad kommunistid, kes suhtusid mistahes reformitaotlustesse ülimalt kahtlustavalt. Meeleheitlik püüe kangelasliku mineviku müüti alal hoida ajendaski kunstikomisjoni liikmeid „vanu häid aegu“ meenutava esteetikaga plakatit heaks kiitma.
Plakatikrediit: Dan Mladosti, mille on esitanud Novi Kolektivizem (NK) 1987
